Tavaliselt on meil novembri lõpuks kirjad jõuluvanale kirjutatud ja ära saadetud, aga sel aastal on veidi teistsugused lood… Meie 8-aastane Kristina Maia käis siin terve nädala ringi murest vaevatud näo ja olemisega. Kui ma ükskord asja tuumani suutsin tungida, et mis lapsekest vaevab, tuli välja, et ta ei tea, mida jõuluvanalt küsida. Tõeline jõulumure lapsel ju! :D Ei suutnud mina ka kuidagi aidata. Küsisin küll, et kas on midagi, mis teda kohe väga rõõmustaks, millest ta vaikselt unistanud on, äkki mõni raamat või mida kasvõi tema sõbrad jõuludeks küsivad jne. Ei midagi! Jäigi nii, et jõuluvana siis üllatab millegagi. Ja meie vanim, 10-aastane Sofia Melanie hiilis ühel õhtul oma voodist välja mulle diivaninurka kaissu ja sosistas: “Emme, ma tean!”. Endal selline naljakas äraseletatud nägu peas. “Nii? Ja mida sa siis tead?”, küsisin mina. Endal selline väike kõhe tunne sees ka, et mine sa tea, mille teadmiseni meie peagi teismeliseks saav tütar on iseseisvalt jõudnud… (Haa - vanemaks olemise rõõmud ja mured ja hirmud). “Ma tean, et jõuluvana pole olemas. Või noh - jõuluvana on tegelikult pigem nagu jõuluvaim, aga mitte persoon. Aga ära muretse, ma Kristinale ei öelnud midagi ega ütle ka. Mängime seda jõuluvana mängu ikka edasi, eks! Ja ma olen nüüd teiega ühel poolel.” Vot sulle siis - ha-ha-ha ja mitte ho-ho-ho - tuleb välja, meil on väike “ülejooksik”… :D
Paar aastat tagasi oleks äärepealt üks jõulukatastroof juhtunud, kui Sofia klassis üks poiss Freddie kõva häälega kõigile teadustas, et jõuluvana pole olemas. Nooruke õpetaja kaotas pea - saatis kirja Freddie vanematele ja kutsus Freddie ema kooli. Ma nüüd täpselt ei tea, kuidas, aga kuidagimoodi nad selle olukorra ära lappisid ja kõigi “mitteteadjate" laste jõulud said siiski niiöelda päästetud. Kui pärast seda niinimetatud intsidenti Freddie emaga kogemata kokku jooksin, siis vabandas ta mulle, et “Sorry, kui mu poeg Sofia jõulud ära rikkus”. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru, et mis mõttes? Sofia ei olnud mulle midagi rääkinud. Kui Sofialt ääri-veeri uurisin, et mida see Freddie seal koolis korraldas, vastas Sofia: “Jõuluvana käib nende laste juures, kes temasse usuvad. Nende juures, kes arvavad, et teda olemas ei ole, ta ei käi. Freddie’l ilmselt ei käi. Vaeseke!” Ja oli see teema lõpetatud.
Oh jõulumuresid, jõuluvalesid ja jõulunalja! Tegelikult on see ju isegi armas! Ja koomiline. Ja mulle täitsa meeldib jõule mängida. Nii kaua, kui see mäng piirdub ilusate jõululugude, salmide ja lauludega, jõulunäidenditega (kalkuni konstüümi ma muidugi vabatahtlikult enam teist korda teha ei võtaks), veidrate ja lõbusate juhtumistega, jõulutulede, küünalde ning pirparkookide küpsetamisega, kallitega koosveedetud aja ja hubase olemisega ning jõulumuusikaga (seda ka mõistagi piiratud koguses). Aga teatud maalt kipub see mängulust kaduma. Sealtmaalt, kus ma tunnen, et mulle mingeid pseudojõulumuresid õlgadele üritatakse veeretada ja nendest jõuludest nagu sunnitöö hakkab kujunema. Kogu see jama algab ju juba vahetult pärast jõulude ja aastavahetuse lõppu - vaevalt on kõik see pühadega seotud osturalli lõppenud, kui juba püütakse sulle müüa kõikvõimalikke säästuplaane, ostuplaane jne, mis tagaks sulle aasta lõpuks mingid murevabad jõulud. Murevabad? Seda suurt kingimuret on ehk nii mõnigi meist tundnud, joostes veel advendiaja viimasel nädalal ahastuses ühest poest teise, taskus vajaminevate kinkide nimekiri pikem kui jõuluvana habe…
Üsna väärt nõu on muidugi see, et jõulukinkide ostmist mitte viimasele minutile jätta ja osta kasvõi suvel-sügisel, kui satud õige asja otsa ja taskus on see vajaminev kopikas olemas, et see asi jõuluks aegsasti valmis osta. Nii on võimalik neid jõulukulusid pikema aja peale hajutada ja vältida kasutute kinkide ostmist viimasel minutil - et kink kingituse pärast või nii... Ja samas kui mõelda, miks me nii teeme? Mingis mõttes ju narr kah asi ära osta ja näiteks pooleks aastaks "oma aega" ootama jätta. Kui jõuludega seda nn poolkohustuslikku kingirallit ei kaasneks, siis me kõige tõenäolisemalt pakiks selle kingituse jalamaid, kutsuks rõõmsa väikse õhinaga sõbra või kallima mõnda kenasse kohvikusse kohvile ja koogile ning ütleks:”Ülla, ülla! Mul on sulle üks kingitus! Oled mulle kallis! Aitäh, et mu elus olemas oled!”.
Juhtusin ükskord pärast siinset valentinipäeva bussis pealt kuulma kahe naisterahva vestlust, kus nad muljetasid, kuidas ja millega nende kallid abilaasad olid neid valentinipäeval üllatanud. Kogu jutu lõpus nentis üks daamidest: "See kõik oli väga armas ja südamlik, aga mingis mõttes üllataks ja liigutaks see kõik mind palju enam lihtsalt ühel tavalisel päeval, kui seda kõige vähem oodata oskad - out of the blue.”
Veel enne, kui ise järgmiste jõulude peale mõtlema hakkame, hakatakse erinevate kanalite kaudu vaikselt ja märkamatult kujundama inimestes ideid, millised näevad välja järgmised täiuslikud ja perfektsed jõulud ning mida selleks ilmtingimata vaja (osta või tellida) on. Ja siis kõik need mustad reeded, hullud päevad ja kõik muud jõuluallahindlused… Meediakanalid ja reklaamid pasundamas “Ära maga maha!”, “Vaata, et sa sellest või tollest ilma ei jää” jne. Oma lapsepõlvest mäletan, et igal aastavahetusel tuli niiöelda “poolkohustusliku” kingina vähemalt üks kuuene komplekt morsiklaase ära :D Ajad olid natuke teised - paljusid asju ju nagunii saada ei olnud. Seega morsiklaasid läksid ikka täitsa asja ette. Ja asju niisama kergelt loopides välja ka ei visatud. Nii nagu täna… Kuidas üldse on võimalik midagi maha magada ja millestki ilma jääda tänapäeval, kus kõike on nagunii liiga palju, inimeste elud, kodud ja terve maailm on asjadega lihtsalt nii ülekoormatud, et ookean enam ei suuda vabaneda kõigest sellest tränist, mida uksest sisse kanname ja aknast niisama kergekäeliselt välja viskame. Kogu selles massipsühhoosis kaubamajade ja ostukeskuste vahet amokki joostes ununevad muud jõulurõõmud üldse ära või lihtsalt ei jää nende nautimiseks enam aega. Jõuluõhtuks on keel vestil ja võhm väljas ning hiljemalt aasta lõpuks valitseb tühjus nii hinges kui rahakotis ja pangaarvel. Aga kindlamast kindel on see, et vähemalt järgmise kevadise suurpuhastuse ajal on, mida teha…
No ega see kõik nüüd tegelikult nii traagiline ka vist ei ole. Ja ma pole mingi Grinch, kes üritab kõigi jõule varastada. Vahel mõjub see jõuludeks valmistumise sigin-sagin ja kerge jõulupaanika nagu vürts jõuluglögile või piparkookidele. Aga ainult õiges koguses, et mitte liiga üle vürtsitada. Ja tegelikult mulle ikka meeldib kinke teha ja kinke saada! Aga need mõttetud ja kasutud kingid…Neid mõttetuid kinke oleme me kõik mingil ajal saanud ja kindlasti ka ise teinud - seda parimate kavatsuste ja soovidega muidugi. Tore on kinkida, kui tead, mis teisele tõeliselt rõõmu valmistab või mida ta vajab. Isegi, kui see on vaid lihtsalt rahasumma, mida mul on võimalik päkapikusussi sisse poetada ja tean, et see aitab ehk mõnda unistust või soovi teoks teha. Arusaamine, et raha kingivad vaid fantaasiavaesed inimesed, on minu arvates ajast ja arust. Samuti meeldis mulle siin ühest ajakirjast loetud-leitud idee kinkida kogemusi, mida nautida pärast jõule ja aastavahetust jaanuaris, kui paljusid inimesi kipub kimbutama see nn pühadejärgne masendus ja talvine madalseis. Mõni kingiks saadud teatri-või kontserdipilet või spa-voucher oleks siis ju täiesti oma kohal? Käsitööd armastava inimesena meeldib mulle ka kinke ise valmistada. Kuigi jah… ka siin on möödapanemise võimalus täitsa olemas :D Mäletan, et ühel aastal tahtsime lastega õpetajatele lõbusaid põletatud mustriga puulusikaid kingipakki teha. Hea, et tegemata jäi, sest nagu hiljem teada sain, on Iirimaal puulusikal lisaks oma praktilisusele veel omamoodi tähendus - nimelt on puulusikas Iirimaal sama, mis Eestis “pahalapse vitsakimp”. No vot kus lops! Olekski oma puulusikatega täiega puusse pannud!
Ühe endise naabrinaisega oli mul kunagi tore diil - mulle meeldis alati jõulupärgi teha ja nii sai tema minult oma uksele pärja ja mina temalt vastukingiks koduse jõulupudingu. Selle väikese kinkide vahetamise lisaboonuseks oli isetegemise ja jagamise rõõm, võimalus vältida kaubanduskeskuses rahvahulgas trügimist ja stressamist ning pealekauba mõnusalt veedetud aeg ja vahetatud uudised sooja teetassi taga hubases koduses köögis. Peale selle said mõlemad kingid pühade lõpuks konsumeeritud ilma oluliselt suurt ökoloogilist jalajälge maha jätmata.
Vastupidiselt levinud arvamusele, et jõulukingid inimesi rõõmustavad ja õnnelikuks teevad, leiavad osad psühholoogid, et see alati päris nii ei ole ja võib paljudes sügaval sisimas hoopis negatiivseid emotsioone vallandada nagu süü- ja häbitunne, kurbus, frustratsioon jne. Isegi, kui kink oli kõige paremini mõeldud. Ma ei tea - kui jõuludest eemaldada jõulukingid, kas siis saaks sai ilma jahuta? Kui ikkagi tundub, et jõulud ilma kinkideta pole "päris see”, siis äkki prooviks kinkida midagi niisugust, mis võimalikult vähe koormaks - meie endi rahakotti, energiat, planeeti ja teist inimest kasvõi kingi saamise rõõmuga kaasneva tundega, et midagi samaväärset oleks nüüd vaja tagasi ka kinkida… Et ühel hetkel ülemääraseks kujunev tarbimine meid endid lõpuks ära ei tarbi...
