Kui kõik algusest ja ausalt ära rääkida, siis kudusin seda ponchot endale. Mulle meeldivad sellised vabalt üle õlgade visatavad kudumid, mis kinni hoidmata ümbert ära ei lange või kuku. Ja valmis sai see tegelikult juba möödunud suvel, aga blogisse jõuab alles nüüd.
Lõnga leidsin juba mõnda aega tagasi - olin poes jahtimas hoopis üht teist materjali ühel teisel eesmärgil. Aga kui seda mõnusa tooniga pehmet halli merinolõnga nägin, siis teadsin, et sellest peab üks ülimõnus kudum saama ja terve portsu ma seda endale ära ostsin - King Cole Merino blend DK, värv Crerical. Ma ei tea miks, aga ma hullult armastan erinevaid halle kudumeid. Just halle või hallikaid toone.
Tükk aega seisis ja ootas oma aega. Ei suutnud pikalt otsustada, mida kududa - kampsunit või salli. Siis leidsin selle mustri 201-off-kilter-lace-poncho-pdf-knitting-pattern Sweaterbabe.com lehelt. Mõnus kudumine!
Narmad mulle endale alati ei meeldi ja seekord tundus, et asi ilma narmasteta näeb raudselt elegantsem välja.
Juhtus nii, et kui olin parasjagu sallile viimast lihvi andmas, tuli külla üks armas sõber. Seda oli nii tore näha, kuidas tema silmad särama lõid, kui ta seda poncot mul käes nägi! Ja kui ma selle poncho talle siis õlgadele panin... Appi, ma pole nii ilusat kooslust ammu näinud - värv, tegumood, muster ja kõik, kõik lihtsalt istus talle kui valatult. Ma polegi nüüd päris kindel, kas poncho kaunistas teda või tema minu ponchot... Aga sellel hetkel sai sellest tema poncho.
Seega lubage esitleda - minu armas sõber ehtekunstnik Lina Leedust ja minu armas hall merinovillane poncho.
Õnneks saab seda mustrit jälle kududa, sest endale tahaks sarnast ponchot ikka ka :D
30.11.17
17.11.17
Mütside ja sallide aeg jälle käes
Iirimaal on üsna leebe kliima. See-eest väga niiske, nii et ma ei teagi, mis tegelikult parem on - kas -10C lumega või +4C lumeta. Vist -10C lumega. Aga niisugused krõpskülmad rohke hallaga hommikud mulle meeldivad. Ja rõõmuga kougivad lapsed niisugustel hommikutel välja mütsid-sallid, millesse emps päikese ja armastuse soojuse sisse kudus. Need mütsid ja sallid said kootud tegelikult juba eelmise talve lõpus, aga blogisse jõuavad alles nüüd.
Ühele lapsele meeldivad kiisu-miisud ja sellepärast said need ka mustrina nii mütsile kui sallile. Teine laps eelistab neutraalsemaid asju ja tema eelistas vaid ühevärvilisi aksessuaare.
Ühele lapsele meeldivad kiisu-miisud ja sellepärast said need ka mustrina nii mütsile kui sallile. Teine laps eelistab neutraalsemaid asju ja tema eelistas vaid ühevärvilisi aksessuaare.
Rõngassallist on pika tavalise salli asemel meie laste lemmik saanud - hea kerge kasutada ja ei mingeid sõlmepuntsakid ei jope all ega jope peal.
Rõõm on näha külmal hommikul lapsi lõbusalt kooli poole kepsutamas ja teada, et nad on alati hoitud ja soojas.
13.11.17
Sügisene ilu tuppa seinale
Vahel on mõne inimesega nii, et enne, kui teda näed või märkad, tunned tema lõhna - parfüümi või muud aroomi, mille peale hakkad ringi vaatama ja otsima, kust see tuleb. Nii on ka sügisega - enamasti juhtub see millalgi augustikuus, kui nina hakkab õhust tõmbama seda sügisele iseloomulikku niisket ja veidi kõdust hõngu. Isegi, kui loodus sügise vaikset ja salajast saabumist veel õieti ei reeda. Või kui mingit märki otsida, siis ehk kombainid viljapõllul ja tasapisi punetama hakkavad pihlakamarjad - kui need silma hakkavad, siis tead, et kaua pole enam jäänud... Ja selle sügise lõhnaga kaasneb esimese hooga alati selline kurbus - selline tunne, nagu peo lõpus, kui vanasti tuledega vilgutama hakati andmaks märku, et "Hakkame lõpetama! Hakkame lõpetama!". See alati kaua oodatud ja vaid üürikesena näiv suvi hääbub iga kord sügisesse niisama vääramatult nagu iga päev vajub õhtusse... Natuke võtab aega, et sellega leppida, aga niipea, kui oled leppinud, hajub ka kurbus. Suve kergemeelne pidu võib küll lõpule jõuda, kuid algamas on uus suurejooneline, aga ka veidi dramaatiline pidu - sügisball. Tegelikult on see nagu lõpupidu, mis tähistab valguse, kasvamise ja küpsemise aja lõppu. Juba augusti teises pooles võib näha, kuidas madalamalt paistev päike loob müstilist kuldset valgust enne veel, kui puud ja põõsad kuldseid toone võtma hakkavad. Ja kui siis ükskord hakkab värve looma! Päikseliste sügispäevade jalutuskäigud on kui värviteraapia! Aga ka hallide ja sombuste ilmadega on mulle alati meeldinud jalutamas käia - veidi nukrad ja dramaatilised sügispäevad annavad võimaluse iseenda sügavust mõõta. Midagi selles sügises tõepoolest on, mis sügaval sisemuses midagi liikuma paneb... Noh ja muidugi siis need aina pimedamaks ja pikemaks venivad õhtud... Kui maikuus ei tihka õieti magadagi, siis sügisel võib täitsa rahulikult ja süümepiinadeta varem õhtule minna - voodisse pugeda või ennast diivani nurka kerra kerida, vastu akent krabisevat vihma kuulata ja niisama olla.
Prantsuse filosoof Albert Camus on öelnud ilusasti: "Autumn is a second spring when every leaf is a flower" - Sügis on teine kevad, kus iga leht on nagu õis. Ja kui kevadel ja suvel õisi nagu ei raatsikski noppida, siis sügis puistab su kogu selle iluga lihtsalt lahkelt üle. Nii sai erinevat värvi ja kujuga lehti siit-sealt jalutuskäikudelt kaasa toodud ja raamatute vahele ja alla kuivama pandud. Raamatute vahel hoidsin neid vähemalt kolm nädalat, mõned olid ka kauem. Lõuendile kleepisin lehed värviratta põhimõttel dekupaažis kasutatava Mod Podge'ga. Mod Podge'ga katsin lehed ja kogu lõuendi ka pealtpoolt - see tõi lehtede kuivatamisel tiba tuhmunud värvid uuesti säravalt välja ja andis kõigele kaitsva kihi.
Prantsuse filosoof Albert Camus on öelnud ilusasti: "Autumn is a second spring when every leaf is a flower" - Sügis on teine kevad, kus iga leht on nagu õis. Ja kui kevadel ja suvel õisi nagu ei raatsikski noppida, siis sügis puistab su kogu selle iluga lihtsalt lahkelt üle. Nii sai erinevat värvi ja kujuga lehti siit-sealt jalutuskäikudelt kaasa toodud ja raamatute vahele ja alla kuivama pandud. Raamatute vahel hoidsin neid vähemalt kolm nädalat, mõned olid ka kauem. Lõuendile kleepisin lehed värviratta põhimõttel dekupaažis kasutatava Mod Podge'ga. Mod Podge'ga katsin lehed ja kogu lõuendi ka pealtpoolt - see tõi lehtede kuivatamisel tiba tuhmunud värvid uuesti säravalt välja ja andis kõigele kaitsva kihi.
12.11.17
See kes või mis on meie vari?
Öelge nüüd päris ausalt, kes pole kordagi oma elus “ninakolli” suhu pannud? Seda küsides ei ootagi ma ehk nii palju seda ausat vastust (mida ma arvan juba nagunii teadvat), kuivõrd reaktsiooni, mida see küsimus kelleski tekitab. :D Tegelikult päris rõve ju? Aga lapsena ikka tegid, enne, kui keegi ütles, et nii ei ole ilus ja nii ei tehta!
Või mis on see kõige, kõige hämaram asi, mida sa teiste eest varjatult teed või mõtled? Kas ainult puuksutad salaja ja muidu oled pühak? Ja kuidas on lugu sitapeadega? Oled sa keegi, kes avalikult või vaikselt oma mõtetes kutsub pooli inimesi sitapeadeks? Või oled hoopis see, kes leiab - ja vahet pole, kas avalikult seda välja öeldes või vaikselt oma mõtteis muiates - et need, kes üldse sellist sõna, nagu sitt või sitapea suhu võtavad, on ise seda nime väärt? Aga oled sa kunagi mõelnud, et iga kord, kul sa mõne niinimetatud sitapeaga kohtud, seisad sa silmitsi iseenda varjuga? Ja kindel mis kindel - kui sina juhtud olema üks nendest, kes ütleb: “Oih, mis õudne asi, kedagi niimoodi sitapeaks kutsuda! Järelikult ise oled”, siis ka sinu enda varjus istub üks säärane mitte just kõige aktsepteeritavama staatusega tegelane. Kusagilt netiavarustelt on silma jäänud selline ütlemine: ma ei ole see, kelleks sa mind pead - sina oled see, kelleks sa mind pead. Ennast on kerge selle abil justkui õigustada, aga… Sama kehtib ju ka vastupidi, kuigi sellele me miskipärast eelistame mitte mõelda: sina ei ole see, kelleks ma sind pean - mina olen see, kelleks ma sind pean. Deepak Chopra ütleb: "Kui ma ei taha enda kohta midagi teada, siis ma projitseerin seda sinus. See, mida ma eitan iseendas, seda kujutan ma ette sinus.”.
“Meil kõigil on vari”, ütleb Deepak Chopra. “Kui sul pole varju, siis tähendab see seda, et sa ei ole valguses - kui oled pimeduses, siis muidugi, ei ole sul varju”. Teisalt jälle annab vari tunnistust mingist ainest - mingi tihke materiali olemasolust. Vari on tõestuseks materiaalsest reaalsusest. Vari on inimeseks kehastumise mõõde. Ja see mõõde annab meile sügavust, teeb meid kolmemõõtmeliseks.
“Kõik see, mis meid teiste juures häirib, võib aidata mõista iseennast” - C. Jung. Varju seostataksegi eelkõige Carl Gustav Jungiga - ühe 20. sajandi oluliseima mõtleja ning analüütilise psühholoogia rajajaga. Jungi järgi on vari see osa meist, mille kohta on meile öeldud, et see on midagi halba ja negatiivset. See on see “tume" osa meist, mida me tunda ei taha, mida me endas eitame, alla surume, mille pärast häbi või süüd tunneme ning mida me kiivalt varjata püüame. Õigupoolest ongi meie vari meie teadvusest välja teadvustamatusse lükatud. Ja neid meie poolt teadvustamata omadusi, mis meie varjus peituvad, me projitseerime meist väljaspool asuvatele isikutele või asjadele, et need saaksid meile nähtavaks ja et meil tekiks võimalus neid ära tunda ning endale teadvustada. Teadvustamise kaudu toimub varju järkjärguline integreerimine, et meie isiksus saaks terviklikuks. Vaadake beebisid - nad on jumalikud, eks! Nende isiksus ei ole veel välja kujunenud, nad on puhas teadvus, nagu ütleb Eckhart Tolle. Aga mitte kauaks. Mõelge kasvõi nende nn "kohutavate kaheste” peale (mul üks niisugune kodus praegu :D). Beebist saab väikelaps ja algab drill - mida tohib ja mida ei tohi, mis sobib ja mis ei sobi, mis on kena ja viisakas ja mida ei peaks… Hakkab tekkima vari ja selle täiendstruktuur persona. Persona tuleb ladina keelest ja tähendab maski. See on see osa meist, mida me maailmale näitame ning millisena me soovime, et maailm meid näeks ja tunneks. Sellega seonduvalt meenub mulle üks lugu, mida üks mu kunagine töökaaslane rääkis oma tütrest. Tema väike tütar nii armastas inimesi jälgida ja vaadata. Ja muidugi kommenteerida. Ja muidugi kõva häälega. Tema ema siis talle ütles, et nii ei ole ilus. "Ja kui sa kohe üldse mitte midagi ütlemata olla ei saa, oota, kuni oleme tagasi kodus ja ütle mulle siis". Järgmine kord bussis olles hüüdis tütar: “Emme, vaata, kas sa seda roosa kübaraga tädi näed? Jäta meelde - temast me kodus räägime!”...Meie vari sõltub suuresti sellest, millises perekonnas ja millises ühiskonnas me üles kasvame, milline on selle ühiskonna kultuuriline ja religioosne taust, väärtussüsteem, milline on meie perekonna sotsiaalne taust jne. Igal omadusel on vastandomadus - nendel omadustel, mida me julgeme või soovime maailmale näidata, on mõni vastandomadus, mille tihti olemegi (ebateadlikult muidugi) oma varju taandanud. Tegelikult ei ole olemas ei häid ega halbu omadusi - sõltuvalt ajast ja olukorrast on olemas õigesti või valesti kasutatud omadused. Näiteks on tütarlast kasvatatud maast madalast selle põhimõtte järgi, et "head tüdrukud" ei räägi liiga palju ja nende ülesandeks elus ongi pigem ilus olla, lapsi sünnitada ja kasvatada ning üldse olla pigem hoolekandja rollis. Ja nii kasvabki üles naine, kellel puudub enesekindlus enda eest vajalikul hetkel seista ja tema jaoks on tema enda tõe rääkimine kui tohutu eneseületamine. Sest julgus ja enesekindlus seda teha sai kunagi taandatud varju kui midagi häbematut ja kasvatamatut. Nii võib meie varjus peidus olla osa meie tegelikust jõust ja potentsiaalist.
Vari on osa meie tegelikust olemusest ja panustab meie terviklikkusse ja tegelikku suurusse sama palju kui sõnnik panustab roosi lõhna. See mõte on laenatud Alan Watts'ilt. Alan Watts (1915-1973) on Inglismaal sündinud ja Ameerikas tegutsenud filosoof ja mõtleja, kes oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid ja Ameerikas populaarsust kogunud ka oma loengute ja raadiovestlustega. Varju ja selle aktsepteerimise kohta mõtiskleb Watts järgmiselt (allpool on toodud ka link vastavale youtube videole inglise keeles, mille tõlkisin ainult veidi lühendatud kujul):
"Igaüks meist peaks oma eluajal tegema kahte asja: mõtlema surma üle, uurima luukeresid ja pealuid ning spekuleerima mõttega, kuidas võiks tunduda minna magama ja mitte kunagi enam ärgata. Mitte kunagi… See on mõtisklemiseks küll pigem sünge teema, aga nii nagu põlluramm on väetiseks taimedele, nii on surma üle mõtlemine ja selle aktsepteerimine vägagi hooguandev loovaks eluks. Sellest võib imelisi asju sündida! Ja teine asi, millesse tasuks süüvida, on võimalus, et sa oled absoluutselt isekas, nii et sul pole enda kohta kohe üldse mitte midagi head öelda - et sa oled täielik kaabakas!
Kui uurida sügavamalt isekuse olemust, mida sa avastad? Ütled: "Ma armastan iseennast. Ma otsin ainult seda, mis mulle hea”. Aga kes on see “mina”, keda ma armastan? Mida ma tegelikult tahan? Ja selles saab üks lõputu pusle…
Ma armastan ennast… Kes on “mina”? Kuidas ma tean või tunnen iseennast? Mis mulle pähe tuleb, on see, et ma saan ennast tunda ainult läbi sinu. Sest alati, kui ma räägin millestki, mille olemasolust teadlik olen ja mis mulle meeldib, siis on see alati vaadeldav, kui midagi sellist, mis eristub minust, mis asub väljaspool mind. Mul ei ole kunagi võimalik vaadelda mind, seda pärismina. See on justkui alati millegi taga peidus. Ja sellepärast ei teagi ma päriselt, kas see “mina” mulle meeldib või mitte? Äkki ei meeldigi!Ehk on see psühhoterapeudi küll õõvastav, aga oluline ülesanne integreerida meis kuri ja selle funktsioon nii, nagu see meisse pandud on. Sest vaadake - alati on see ikka kurinahk, kurat, meile tundmatu, väljaheidetu, patuoinas, lurjus, mingi negatiivne tegelane, must lammas, see, mida me kutsume kärbseks supi sees, kust kõik lood hargnema hakkavad. Teiste sõnadega - selleks et luua draama ja see näidendina lavale tuua, on vaja loosse sisse kirjutada mingi pahanduse element, mingi alatus, alatu tegelane. Sama on ka elu üldises plaanis - seal peab olema vari. Sest kui puudub vari, siis puudub ka aine. Ja just sellepärast ongi kuritegevuse ja millegi püha vahel selline iseäralik seos. Püha olemine tähendab muidugi midagi enamat, kui lihtsalt hea olemine. Head inimesed ei ole alati ilmtingimata pühad inimesed. Püha inimene on keegi, kes on tervik (siin mängib Watts sõnadega ‘holy’ ja ‘whole’; sõnade hääldus on sama, aga kirjapilt ja tähendused erinevad - ‘holy’ tähendab püha ja ‘whole’ tervik. M.A.). Püha/terviklik inimene on keegi, kes on eneses lepitanud ja ühendanud oma vastandpooled. Ja just sellepärast on niisugused inimesed natuke segadusttekitavad ja teised inimesed võivad neile reageerida väga imelikult moel, sest nad ei ole võimelised aru saama ja enda jaoks otsustama, kas tegemist on pühakute või kelmidega. Ja just sellepärast ongi paljud pühad inimesed läbi ajaloo kõige selle hea kõrval, mida nad loonud on, korraldanud ka palju pahandust. Võtke või Jeesus Kristus. Kõik see jama, mida Kristus korda suutis saata on absoluutselt kokkuarvamatu - mõelge ristiretkedele, inkvisitsioonile… Ainult taevas teab, mida kõike on Kristuse nimel tehtud ja korda saadetud!
Jungil oli suurepärane huumorimeel. Ja ta teadis, et mitte keegi ei saa olla täielikult ja lõpuni aus. Sa võid olla päris edukas oma motivatsioonide ning oma salapärase alateadvuse lähemal vaatlemisel ja hindamisel, aga alati jõuad kuskil maal sellesse punkti, kus ütled endale: “Okei, mulle vist hakkab nüüd aitama…”
Huumorimeel on üks väga naljakas asi. Põhimõtteliselt on huumor võime naerda iseenda üle. Muidugi on olemas ka selline õel huumor, kus me naerame teiste üle, aga tõeline sügav huumor on tegelikult naer iseenda üle. Mida üldse on enese üle naerda? Mis paneb sind enda üle naerma? Kas pole see mitte sinu teadmine või arusaamine selle kohta, et see, mis toimub sinust väljaspool, võib olla suuresti erinev sellest, mis toimub sinu sees? Kui ma annaksin teile mõista, et see, mis toimub teie sees, võib olla täielik vastand sellele, mis toimub teist väljaspool, siis see ajab inimesi naerma - loomulikult juhul, kui ma seda just pahatahtlikult ei tee. Aga kui ma asuksin jutlustaja positsioonile ja tema suhtumisega ütleksin teile: “Te olete kari patuseid ja te peate oma meelt parandama!”, siis see ei ajaks kedagi naerma. Aga kui ma ütlen: “Lõppude lõpuks poisid jäävad poisteks ja tüdrukud jäävad tüdrukuteks ja me kõik teame seda”, siis kõik naeravad. Mis siis tegelikult toimub? Enne, kui ma alustasin, saatsin teie hulgas ringi käima mõned tükid erinevaid tikandeid ja ma olen täiesti kindel, et te olete aru saanud, miks ma seda tegin. Sest tikandi kahe erineva poole vahel on suur-suur erinevus. Olenevalt tikandist, võib tikandi pahupool olla väga erinev selle õigest poolest, sest pahupoolelt on näha, kuidas inimesed niiöelda lõikavad ehk kasutavad otseteid. Õigel poolel on kõik korrektne ja ilus, aga pahupool võib olla vägagi segamini ja sassis. Millist poolt te maailmale näitate? Pahupoolel on kõik need väikesed trikid ja nn lõikamised ja kavaldamised ehk otseteed. Ja täpselt nii on ka meie elus - lükkame kiiruga tolmu vaiba alla kokku vahetult enne, kui külalised saabuvad. Me kõik teeme niisuguseid asju! Ja kui sa püüad väita või õigemini arvad, et sina küll nii ei tee (“minu tikand näeb mõlemalt poolelt välja täpselt samasugune”), siis tüssad sa iseennast. Sest mida sa sel juhul tegelikult teed, on see, et "lõikad” ja kavaldad mõnes teises dimensioonis - selles, mida sa hoiad oma teadvusest väljaspool. Absoluutselt igaüks meist kavaldab vahel ja igaühes meist on teatud määral kahepalgelisust ja pettust.
Olen tihti öelnud, et elu on draama ja draama - see on puhas pettus! On näitemäng! Kui sa koorid sibulat ja sa ei tunne täpselt sibula olemust ehk sa ei tea, mis sibul on… Sa koorid ja koorid ja otsid seda viljasüda, mis pea igas viljas olemas on. Kui oled sibula "lõpuni lahti koorinud”, siis avastad, et sibulal polegi viljasüdant, on põhimõtteliselt vaid hunnik koori. Pettumus missugune! Aga mida tuleb meeles pidada on see, et need nõndanimetatud koored on ka osa sibulast, mida sa sööd. Umbes sama lugu on siis, kui uurid ennast ja enda motivatsioone: kiht-kihi haaval tungid aina sügavamale leidmaks seda, mis on sinus tõeliselt algupärane ja ehtne. Sellepärast antaksegi Zen-budismis lahendada koan’e, mis nõuavad täiuslikult siirast tegu. Tegu, mis oleks täielikult ja absoluutselt puhas ja siiras. Ja selle kallal annab tõsiselt vaeva näha, sest inimesed teavad alati, et meister püüab neid igal juhul lõksu. Sest ta loeb nende mõtteid. Kas teate seda von Kleist’i lugu mehest, kes võitles karuga ja karu suutis lugeda tema mõtteid? Seega ainus viis karust võitu saada oli teha seda vastava eesmärgita, kuna vastasel juhul karu teaks seda ette. Täpselt sama lugu on Zen-meistriga - sul tuleb sooritada siiras tegu mitte-eesmärgipäraselt, aga kuna sind on pandud niisugusesse olukorda, kus selle sooritamine on pigem formaalne ja sul tuleb see tegu sooritada teatud eesmärgil, siis oledki tegelikult lõksus."
******
Aga mida ütleks varju kohta E. Tolle? Tegelikult on temalt seda ka küsitud, et kas tal ka vari on. Ja Tolle vastas sellele nii:
"Kui sa küsid kelleltki, kas tal ka vari on ja ta ütleb, et tal pole varju, siis tead kindlalt, et tal tegelikult on vari. Ja kui ta ütleb, et jah, tal on vari, siis tal tegelikult seda pole. Sest vari, mis on jungiaanlik termin ja mida ma ise enamasti ei kasuta, on tegelikult see osa teist, millest te teadlik ei ole. Sest niipea, kui te sellest teadlikuks saate, siis ei ole see enam teie ebateadlikkus ja nii ei ole ka enam varju. Seega, kui on tegemist mingi ebateadlikkusega teie elus ja kui see on tõesti vari teie teadvuses, siis loomulikult ei tea te selle olemasolust mitte midagi. Te võite küll teada, et teil on mingisugune käitumismuster, aga te ei ole seda enda jaoks teadvustanud, et see võib olla mingi ebateadlik osa teist. Te võite öelda: ”Loomulikult ajab mind iga kord raevu see, kui keegi üht või teist mainib sellepärast, et…” ja sellele järgneb mingisugune õigustus. Te ei ole ära tundnud, et tegelikult on see teis peituv ebateadlik käitumismuster. Või te pole sellest absoluutselt teadlik ja karjute: “Ma pole kunagi vihane! Miks te kõik mind alat süüdistate, et ma vihane olen!?” Viha on teis olemas, aga te pole seda endale teadvustanud ja lausa eitate seda. Seega, sel, kes iganes ütleb, et tal pole varju, vägagi tõenäoliselt on vari. Ja kui keegi ütleb, et “jah, ma olen aru saanud, et teatud käitumismustrid minus korduvad…” Loomulikult koduvad, sest nii kaua, kui sul on keha, jäävad teatud mustrid või mõned teatud tegemise viisid korduma. Aga, kui sa oled nendest teadlik, siis pole see nii väga enam su vari. Samamoodi võime rääkida ego seisukohast. Kui oled teadlik enda teatud käitumismustritest, mis tulenevad egost ja nad ikka veel mingil määral toimivad sinus, või sa elad enamasti teadlikult, aga mõnikord teatud hetkedel need mustrid veel siiski toimivad, aga sa lihtsalt ei anna nendele oma energiat ja oled nendest teadlik, siis õigupoolest pole see enam sinu ego. Ego on vaid meele tähelepanuta jäänud osa. Ego on see osa teist, mille kohta te ei tea, et see on teie ego. Teis puudub teadlikkus selle kohta, on vaid tingitud mõtlemine. Sellest teadlikuks saamine heidab sellele valgust ja kui valgus paistab varjule, siis vari kaob. Vari tähendab valguse puudumist ja valgus tähendab teadvust. Niipea, kui oma egost teadlikuks saate, lakkab ego olemast. Tõeline ego on see osa teist, mida te ei tunne ja see tähendab ebateadlikkust."
********
Oscar Wilde on öelnud: “See, mida inimesed peavad oma keha varjuks, ei ole keha vari, vaid on hinge keha.” Ja loeb veelkord: “See, mida inimesed peavad oma keha varjuks, ei ole keha vari, vaid on hinge keha.”
On, mille üle mõtiskelda, aga jumala pärast, mitte raskelt ega üleliia tõsiselt - ikka kergelt, mänguliselt ja huumoriga. Ja mis peamine - ärge laske oma varjul endale kolli teha ;)
Või mis on see kõige, kõige hämaram asi, mida sa teiste eest varjatult teed või mõtled? Kas ainult puuksutad salaja ja muidu oled pühak? Ja kuidas on lugu sitapeadega? Oled sa keegi, kes avalikult või vaikselt oma mõtetes kutsub pooli inimesi sitapeadeks? Või oled hoopis see, kes leiab - ja vahet pole, kas avalikult seda välja öeldes või vaikselt oma mõtteis muiates - et need, kes üldse sellist sõna, nagu sitt või sitapea suhu võtavad, on ise seda nime väärt? Aga oled sa kunagi mõelnud, et iga kord, kul sa mõne niinimetatud sitapeaga kohtud, seisad sa silmitsi iseenda varjuga? Ja kindel mis kindel - kui sina juhtud olema üks nendest, kes ütleb: “Oih, mis õudne asi, kedagi niimoodi sitapeaks kutsuda! Järelikult ise oled”, siis ka sinu enda varjus istub üks säärane mitte just kõige aktsepteeritavama staatusega tegelane. Kusagilt netiavarustelt on silma jäänud selline ütlemine: ma ei ole see, kelleks sa mind pead - sina oled see, kelleks sa mind pead. Ennast on kerge selle abil justkui õigustada, aga… Sama kehtib ju ka vastupidi, kuigi sellele me miskipärast eelistame mitte mõelda: sina ei ole see, kelleks ma sind pean - mina olen see, kelleks ma sind pean. Deepak Chopra ütleb: "Kui ma ei taha enda kohta midagi teada, siis ma projitseerin seda sinus. See, mida ma eitan iseendas, seda kujutan ma ette sinus.”.
“Meil kõigil on vari”, ütleb Deepak Chopra. “Kui sul pole varju, siis tähendab see seda, et sa ei ole valguses - kui oled pimeduses, siis muidugi, ei ole sul varju”. Teisalt jälle annab vari tunnistust mingist ainest - mingi tihke materiali olemasolust. Vari on tõestuseks materiaalsest reaalsusest. Vari on inimeseks kehastumise mõõde. Ja see mõõde annab meile sügavust, teeb meid kolmemõõtmeliseks.
“Kõik see, mis meid teiste juures häirib, võib aidata mõista iseennast” - C. Jung. Varju seostataksegi eelkõige Carl Gustav Jungiga - ühe 20. sajandi oluliseima mõtleja ning analüütilise psühholoogia rajajaga. Jungi järgi on vari see osa meist, mille kohta on meile öeldud, et see on midagi halba ja negatiivset. See on see “tume" osa meist, mida me tunda ei taha, mida me endas eitame, alla surume, mille pärast häbi või süüd tunneme ning mida me kiivalt varjata püüame. Õigupoolest ongi meie vari meie teadvusest välja teadvustamatusse lükatud. Ja neid meie poolt teadvustamata omadusi, mis meie varjus peituvad, me projitseerime meist väljaspool asuvatele isikutele või asjadele, et need saaksid meile nähtavaks ja et meil tekiks võimalus neid ära tunda ning endale teadvustada. Teadvustamise kaudu toimub varju järkjärguline integreerimine, et meie isiksus saaks terviklikuks. Vaadake beebisid - nad on jumalikud, eks! Nende isiksus ei ole veel välja kujunenud, nad on puhas teadvus, nagu ütleb Eckhart Tolle. Aga mitte kauaks. Mõelge kasvõi nende nn "kohutavate kaheste” peale (mul üks niisugune kodus praegu :D). Beebist saab väikelaps ja algab drill - mida tohib ja mida ei tohi, mis sobib ja mis ei sobi, mis on kena ja viisakas ja mida ei peaks… Hakkab tekkima vari ja selle täiendstruktuur persona. Persona tuleb ladina keelest ja tähendab maski. See on see osa meist, mida me maailmale näitame ning millisena me soovime, et maailm meid näeks ja tunneks. Sellega seonduvalt meenub mulle üks lugu, mida üks mu kunagine töökaaslane rääkis oma tütrest. Tema väike tütar nii armastas inimesi jälgida ja vaadata. Ja muidugi kommenteerida. Ja muidugi kõva häälega. Tema ema siis talle ütles, et nii ei ole ilus. "Ja kui sa kohe üldse mitte midagi ütlemata olla ei saa, oota, kuni oleme tagasi kodus ja ütle mulle siis". Järgmine kord bussis olles hüüdis tütar: “Emme, vaata, kas sa seda roosa kübaraga tädi näed? Jäta meelde - temast me kodus räägime!”...Meie vari sõltub suuresti sellest, millises perekonnas ja millises ühiskonnas me üles kasvame, milline on selle ühiskonna kultuuriline ja religioosne taust, väärtussüsteem, milline on meie perekonna sotsiaalne taust jne. Igal omadusel on vastandomadus - nendel omadustel, mida me julgeme või soovime maailmale näidata, on mõni vastandomadus, mille tihti olemegi (ebateadlikult muidugi) oma varju taandanud. Tegelikult ei ole olemas ei häid ega halbu omadusi - sõltuvalt ajast ja olukorrast on olemas õigesti või valesti kasutatud omadused. Näiteks on tütarlast kasvatatud maast madalast selle põhimõtte järgi, et "head tüdrukud" ei räägi liiga palju ja nende ülesandeks elus ongi pigem ilus olla, lapsi sünnitada ja kasvatada ning üldse olla pigem hoolekandja rollis. Ja nii kasvabki üles naine, kellel puudub enesekindlus enda eest vajalikul hetkel seista ja tema jaoks on tema enda tõe rääkimine kui tohutu eneseületamine. Sest julgus ja enesekindlus seda teha sai kunagi taandatud varju kui midagi häbematut ja kasvatamatut. Nii võib meie varjus peidus olla osa meie tegelikust jõust ja potentsiaalist.
Vari on osa meie tegelikust olemusest ja panustab meie terviklikkusse ja tegelikku suurusse sama palju kui sõnnik panustab roosi lõhna. See mõte on laenatud Alan Watts'ilt. Alan Watts (1915-1973) on Inglismaal sündinud ja Ameerikas tegutsenud filosoof ja mõtleja, kes oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid ja Ameerikas populaarsust kogunud ka oma loengute ja raadiovestlustega. Varju ja selle aktsepteerimise kohta mõtiskleb Watts järgmiselt (allpool on toodud ka link vastavale youtube videole inglise keeles, mille tõlkisin ainult veidi lühendatud kujul):
"Igaüks meist peaks oma eluajal tegema kahte asja: mõtlema surma üle, uurima luukeresid ja pealuid ning spekuleerima mõttega, kuidas võiks tunduda minna magama ja mitte kunagi enam ärgata. Mitte kunagi… See on mõtisklemiseks küll pigem sünge teema, aga nii nagu põlluramm on väetiseks taimedele, nii on surma üle mõtlemine ja selle aktsepteerimine vägagi hooguandev loovaks eluks. Sellest võib imelisi asju sündida! Ja teine asi, millesse tasuks süüvida, on võimalus, et sa oled absoluutselt isekas, nii et sul pole enda kohta kohe üldse mitte midagi head öelda - et sa oled täielik kaabakas!
Kui uurida sügavamalt isekuse olemust, mida sa avastad? Ütled: "Ma armastan iseennast. Ma otsin ainult seda, mis mulle hea”. Aga kes on see “mina”, keda ma armastan? Mida ma tegelikult tahan? Ja selles saab üks lõputu pusle…
Ma armastan ennast… Kes on “mina”? Kuidas ma tean või tunnen iseennast? Mis mulle pähe tuleb, on see, et ma saan ennast tunda ainult läbi sinu. Sest alati, kui ma räägin millestki, mille olemasolust teadlik olen ja mis mulle meeldib, siis on see alati vaadeldav, kui midagi sellist, mis eristub minust, mis asub väljaspool mind. Mul ei ole kunagi võimalik vaadelda mind, seda pärismina. See on justkui alati millegi taga peidus. Ja sellepärast ei teagi ma päriselt, kas see “mina” mulle meeldib või mitte? Äkki ei meeldigi!Ehk on see psühhoterapeudi küll õõvastav, aga oluline ülesanne integreerida meis kuri ja selle funktsioon nii, nagu see meisse pandud on. Sest vaadake - alati on see ikka kurinahk, kurat, meile tundmatu, väljaheidetu, patuoinas, lurjus, mingi negatiivne tegelane, must lammas, see, mida me kutsume kärbseks supi sees, kust kõik lood hargnema hakkavad. Teiste sõnadega - selleks et luua draama ja see näidendina lavale tuua, on vaja loosse sisse kirjutada mingi pahanduse element, mingi alatus, alatu tegelane. Sama on ka elu üldises plaanis - seal peab olema vari. Sest kui puudub vari, siis puudub ka aine. Ja just sellepärast ongi kuritegevuse ja millegi püha vahel selline iseäralik seos. Püha olemine tähendab muidugi midagi enamat, kui lihtsalt hea olemine. Head inimesed ei ole alati ilmtingimata pühad inimesed. Püha inimene on keegi, kes on tervik (siin mängib Watts sõnadega ‘holy’ ja ‘whole’; sõnade hääldus on sama, aga kirjapilt ja tähendused erinevad - ‘holy’ tähendab püha ja ‘whole’ tervik. M.A.). Püha/terviklik inimene on keegi, kes on eneses lepitanud ja ühendanud oma vastandpooled. Ja just sellepärast on niisugused inimesed natuke segadusttekitavad ja teised inimesed võivad neile reageerida väga imelikult moel, sest nad ei ole võimelised aru saama ja enda jaoks otsustama, kas tegemist on pühakute või kelmidega. Ja just sellepärast ongi paljud pühad inimesed läbi ajaloo kõige selle hea kõrval, mida nad loonud on, korraldanud ka palju pahandust. Võtke või Jeesus Kristus. Kõik see jama, mida Kristus korda suutis saata on absoluutselt kokkuarvamatu - mõelge ristiretkedele, inkvisitsioonile… Ainult taevas teab, mida kõike on Kristuse nimel tehtud ja korda saadetud!
Jungil oli suurepärane huumorimeel. Ja ta teadis, et mitte keegi ei saa olla täielikult ja lõpuni aus. Sa võid olla päris edukas oma motivatsioonide ning oma salapärase alateadvuse lähemal vaatlemisel ja hindamisel, aga alati jõuad kuskil maal sellesse punkti, kus ütled endale: “Okei, mulle vist hakkab nüüd aitama…”
Huumorimeel on üks väga naljakas asi. Põhimõtteliselt on huumor võime naerda iseenda üle. Muidugi on olemas ka selline õel huumor, kus me naerame teiste üle, aga tõeline sügav huumor on tegelikult naer iseenda üle. Mida üldse on enese üle naerda? Mis paneb sind enda üle naerma? Kas pole see mitte sinu teadmine või arusaamine selle kohta, et see, mis toimub sinust väljaspool, võib olla suuresti erinev sellest, mis toimub sinu sees? Kui ma annaksin teile mõista, et see, mis toimub teie sees, võib olla täielik vastand sellele, mis toimub teist väljaspool, siis see ajab inimesi naerma - loomulikult juhul, kui ma seda just pahatahtlikult ei tee. Aga kui ma asuksin jutlustaja positsioonile ja tema suhtumisega ütleksin teile: “Te olete kari patuseid ja te peate oma meelt parandama!”, siis see ei ajaks kedagi naerma. Aga kui ma ütlen: “Lõppude lõpuks poisid jäävad poisteks ja tüdrukud jäävad tüdrukuteks ja me kõik teame seda”, siis kõik naeravad. Mis siis tegelikult toimub? Enne, kui ma alustasin, saatsin teie hulgas ringi käima mõned tükid erinevaid tikandeid ja ma olen täiesti kindel, et te olete aru saanud, miks ma seda tegin. Sest tikandi kahe erineva poole vahel on suur-suur erinevus. Olenevalt tikandist, võib tikandi pahupool olla väga erinev selle õigest poolest, sest pahupoolelt on näha, kuidas inimesed niiöelda lõikavad ehk kasutavad otseteid. Õigel poolel on kõik korrektne ja ilus, aga pahupool võib olla vägagi segamini ja sassis. Millist poolt te maailmale näitate? Pahupoolel on kõik need väikesed trikid ja nn lõikamised ja kavaldamised ehk otseteed. Ja täpselt nii on ka meie elus - lükkame kiiruga tolmu vaiba alla kokku vahetult enne, kui külalised saabuvad. Me kõik teeme niisuguseid asju! Ja kui sa püüad väita või õigemini arvad, et sina küll nii ei tee (“minu tikand näeb mõlemalt poolelt välja täpselt samasugune”), siis tüssad sa iseennast. Sest mida sa sel juhul tegelikult teed, on see, et "lõikad” ja kavaldad mõnes teises dimensioonis - selles, mida sa hoiad oma teadvusest väljaspool. Absoluutselt igaüks meist kavaldab vahel ja igaühes meist on teatud määral kahepalgelisust ja pettust.
Olen tihti öelnud, et elu on draama ja draama - see on puhas pettus! On näitemäng! Kui sa koorid sibulat ja sa ei tunne täpselt sibula olemust ehk sa ei tea, mis sibul on… Sa koorid ja koorid ja otsid seda viljasüda, mis pea igas viljas olemas on. Kui oled sibula "lõpuni lahti koorinud”, siis avastad, et sibulal polegi viljasüdant, on põhimõtteliselt vaid hunnik koori. Pettumus missugune! Aga mida tuleb meeles pidada on see, et need nõndanimetatud koored on ka osa sibulast, mida sa sööd. Umbes sama lugu on siis, kui uurid ennast ja enda motivatsioone: kiht-kihi haaval tungid aina sügavamale leidmaks seda, mis on sinus tõeliselt algupärane ja ehtne. Sellepärast antaksegi Zen-budismis lahendada koan’e, mis nõuavad täiuslikult siirast tegu. Tegu, mis oleks täielikult ja absoluutselt puhas ja siiras. Ja selle kallal annab tõsiselt vaeva näha, sest inimesed teavad alati, et meister püüab neid igal juhul lõksu. Sest ta loeb nende mõtteid. Kas teate seda von Kleist’i lugu mehest, kes võitles karuga ja karu suutis lugeda tema mõtteid? Seega ainus viis karust võitu saada oli teha seda vastava eesmärgita, kuna vastasel juhul karu teaks seda ette. Täpselt sama lugu on Zen-meistriga - sul tuleb sooritada siiras tegu mitte-eesmärgipäraselt, aga kuna sind on pandud niisugusesse olukorda, kus selle sooritamine on pigem formaalne ja sul tuleb see tegu sooritada teatud eesmärgil, siis oledki tegelikult lõksus."
******
Aga mida ütleks varju kohta E. Tolle? Tegelikult on temalt seda ka küsitud, et kas tal ka vari on. Ja Tolle vastas sellele nii:
"Kui sa küsid kelleltki, kas tal ka vari on ja ta ütleb, et tal pole varju, siis tead kindlalt, et tal tegelikult on vari. Ja kui ta ütleb, et jah, tal on vari, siis tal tegelikult seda pole. Sest vari, mis on jungiaanlik termin ja mida ma ise enamasti ei kasuta, on tegelikult see osa teist, millest te teadlik ei ole. Sest niipea, kui te sellest teadlikuks saate, siis ei ole see enam teie ebateadlikkus ja nii ei ole ka enam varju. Seega, kui on tegemist mingi ebateadlikkusega teie elus ja kui see on tõesti vari teie teadvuses, siis loomulikult ei tea te selle olemasolust mitte midagi. Te võite küll teada, et teil on mingisugune käitumismuster, aga te ei ole seda enda jaoks teadvustanud, et see võib olla mingi ebateadlik osa teist. Te võite öelda: ”Loomulikult ajab mind iga kord raevu see, kui keegi üht või teist mainib sellepärast, et…” ja sellele järgneb mingisugune õigustus. Te ei ole ära tundnud, et tegelikult on see teis peituv ebateadlik käitumismuster. Või te pole sellest absoluutselt teadlik ja karjute: “Ma pole kunagi vihane! Miks te kõik mind alat süüdistate, et ma vihane olen!?” Viha on teis olemas, aga te pole seda endale teadvustanud ja lausa eitate seda. Seega, sel, kes iganes ütleb, et tal pole varju, vägagi tõenäoliselt on vari. Ja kui keegi ütleb, et “jah, ma olen aru saanud, et teatud käitumismustrid minus korduvad…” Loomulikult koduvad, sest nii kaua, kui sul on keha, jäävad teatud mustrid või mõned teatud tegemise viisid korduma. Aga, kui sa oled nendest teadlik, siis pole see nii väga enam su vari. Samamoodi võime rääkida ego seisukohast. Kui oled teadlik enda teatud käitumismustritest, mis tulenevad egost ja nad ikka veel mingil määral toimivad sinus, või sa elad enamasti teadlikult, aga mõnikord teatud hetkedel need mustrid veel siiski toimivad, aga sa lihtsalt ei anna nendele oma energiat ja oled nendest teadlik, siis õigupoolest pole see enam sinu ego. Ego on vaid meele tähelepanuta jäänud osa. Ego on see osa teist, mille kohta te ei tea, et see on teie ego. Teis puudub teadlikkus selle kohta, on vaid tingitud mõtlemine. Sellest teadlikuks saamine heidab sellele valgust ja kui valgus paistab varjule, siis vari kaob. Vari tähendab valguse puudumist ja valgus tähendab teadvust. Niipea, kui oma egost teadlikuks saate, lakkab ego olemast. Tõeline ego on see osa teist, mida te ei tunne ja see tähendab ebateadlikkust."
********
Oscar Wilde on öelnud: “See, mida inimesed peavad oma keha varjuks, ei ole keha vari, vaid on hinge keha.” Ja loeb veelkord: “See, mida inimesed peavad oma keha varjuks, ei ole keha vari, vaid on hinge keha.”
On, mille üle mõtiskelda, aga jumala pärast, mitte raskelt ega üleliia tõsiselt - ikka kergelt, mänguliselt ja huumoriga. Ja mis peamine - ärge laske oma varjul endale kolli teha ;)
Tellimine:
Postitused (Atom)