Vahel on mõne inimesega nii, et enne, kui teda näed või märkad, tunned tema lõhna - parfüümi või muud aroomi, mille peale hakkad ringi vaatama ja otsima, kust see tuleb. Nii on ka sügisega - enamasti juhtub see millalgi augustikuus, kui nina hakkab õhust tõmbama seda sügisele iseloomulikku niisket ja veidi kõdust hõngu. Isegi, kui loodus sügise vaikset ja salajast saabumist veel õieti ei reeda. Või kui mingit märki otsida, siis ehk kombainid viljapõllul ja tasapisi punetama hakkavad pihlakamarjad - kui need silma hakkavad, siis tead, et kaua pole enam jäänud... Ja selle sügise lõhnaga kaasneb esimese hooga alati selline kurbus - selline tunne, nagu peo lõpus, kui vanasti tuledega vilgutama hakati andmaks märku, et "Hakkame lõpetama! Hakkame lõpetama!". See alati kaua oodatud ja vaid üürikesena näiv suvi hääbub iga kord sügisesse niisama vääramatult nagu iga päev vajub õhtusse... Natuke võtab aega, et sellega leppida, aga niipea, kui oled leppinud, hajub ka kurbus. Suve kergemeelne pidu võib küll lõpule jõuda, kuid algamas on uus suurejooneline, aga ka veidi dramaatiline pidu - sügisball. Tegelikult on see nagu lõpupidu, mis tähistab valguse, kasvamise ja küpsemise aja lõppu. Juba augusti teises pooles võib näha, kuidas madalamalt paistev päike loob müstilist kuldset valgust enne veel, kui puud ja põõsad kuldseid toone võtma hakkavad. Ja kui siis ükskord hakkab värve looma! Päikseliste sügispäevade jalutuskäigud on kui värviteraapia! Aga ka hallide ja sombuste ilmadega on mulle alati meeldinud jalutamas käia - veidi nukrad ja dramaatilised sügispäevad annavad võimaluse iseenda sügavust mõõta. Midagi selles sügises tõepoolest on, mis sügaval sisemuses midagi liikuma paneb... Noh ja muidugi siis need aina pimedamaks ja pikemaks venivad õhtud... Kui maikuus ei tihka õieti magadagi, siis sügisel võib täitsa rahulikult ja süümepiinadeta varem õhtule minna - voodisse pugeda või ennast diivani nurka kerra kerida, vastu akent krabisevat vihma kuulata ja niisama olla. Prantsuse filosoof Albert Camus on öelnud ilusasti: "Autumn is a second spring when every leaf is a flower" - Sügis on teine kevad, kus iga leht on nagu õis. Ja kui kevadel ja suvel õisi nagu ei raatsikski noppida, siis sügis puistab su kogu selle iluga lihtsalt lahkelt üle. Nii sai erinevat värvi ja kujuga lehti siit-sealt jalutuskäikudelt kaasa toodud ja raamatute vahele ja alla kuivama pandud. Raamatute vahel hoidsin neid vähemalt kolm nädalat, mõned olid ka kauem. Lõuendile kleepisin lehed värviratta põhimõttel dekupaažis kasutatava Mod Podge'ga. Mod Podge'ga katsin lehed ja kogu lõuendi ka pealtpoolt - see tõi lehtede kuivatamisel tiba tuhmunud värvid uuesti säravalt välja ja andis kõigele kaitsva kihi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar