Selline see viimases postituses tegemisel olev lillepärg sai:
Lilled ja lillede seadmise kunst on mind alati paelunud. Eestis hoopis teise ameti peal olles unistasin ikka vahel võimalusest lilleseade kursustele minna. Eestis ei õnnestunud, aga Iirimaal õnnestus... lausa ühte lillepoodi tööle ja hollandi meisterfloristi käe alla õppima. See oli vast üks olulisemaid asju, mis mu elu ka mõjutanud on - enne lillepoe kogemust ma õieti ei teadnud ega uskunud, et minus ka mingi loominguline pool olemas on. Siiani kolleegid mäletavad ja naeravad, kuidas ma kunagisele juristile omase pedantsusega seadeid tehes aeg-ajalt joonlaua appi võtsin... Päris nalajakas oli! Meenutamaks lillepoe aegu, mõned pildid seadeist, mida seal tegin:
Mis kunstlilledesse puutub, siis neid ei meeldinud mulle kunagi kusagil kasutada või seada. Kuni tuli Tiina oma sooviga - kas teeksin talle pildistamise jaoks mõned lillepärjad. Tiina Liimandi on mu armas kallis sõber Pärnus, kes on fotograaf ja kes peale kõigi muude imeliste fotode teeb ka võrratuid portreepilte. No selge see, et kui iga fotosessiooni jaoks päris lilli pähe või kätte seada, läheks need fotod ülikalliks maksma. Võtsin siis väljakutse vastu. Otsisin pikalt head algmaterjali - sellist, mis näeks välja vähemalt ligilähedane ehtsatele lilledele.
Fotode autor Tiina Liimandi, kellega saab ühendust kohalolu.com lehe kaudu
või helista +372 51 37207 , kui on soovi endast ilus portreefoto saada. Võin öelda, et fotosessioon Tiinaga ei ole tavaline pildistamiste seeria - see on Tiinaga meeldiv koos- ja kohalolemine, lõbus mäng ja koosloomine. Te ei kahetse!
Kasutan siinkohal ka võimalust tänada kõiki eespool toodud fotodel olevaid daame võimaluse eest oma pärgi siin oma blogis eksponeerida - teie oletegi need, kes need pärjad ka päriselt elama panevad. Te olete imelised ja ilusad!
28.12.17
12.12.17
10.12.17
Jõulude võimalikkusest ilma kingirallita
Tavaliselt on meil novembri lõpuks kirjad jõuluvanale kirjutatud ja ära saadetud, aga sel aastal on veidi teistsugused lood… Meie 8-aastane Kristina Maia käis siin terve nädala ringi murest vaevatud näo ja olemisega. Kui ma ükskord asja tuumani suutsin tungida, et mis lapsekest vaevab, tuli välja, et ta ei tea, mida jõuluvanalt küsida. Tõeline jõulumure lapsel ju! :D Ei suutnud mina ka kuidagi aidata. Küsisin küll, et kas on midagi, mis teda kohe väga rõõmustaks, millest ta vaikselt unistanud on, äkki mõni raamat või mida kasvõi tema sõbrad jõuludeks küsivad jne. Ei midagi! Jäigi nii, et jõuluvana siis üllatab millegagi. Ja meie vanim, 10-aastane Sofia Melanie hiilis ühel õhtul oma voodist välja mulle diivaninurka kaissu ja sosistas: “Emme, ma tean!”. Endal selline naljakas äraseletatud nägu peas. “Nii? Ja mida sa siis tead?”, küsisin mina. Endal selline väike kõhe tunne sees ka, et mine sa tea, mille teadmiseni meie peagi teismeliseks saav tütar on iseseisvalt jõudnud… (Haa - vanemaks olemise rõõmud ja mured ja hirmud). “Ma tean, et jõuluvana pole olemas. Või noh - jõuluvana on tegelikult pigem nagu jõuluvaim, aga mitte persoon. Aga ära muretse, ma Kristinale ei öelnud midagi ega ütle ka. Mängime seda jõuluvana mängu ikka edasi, eks! Ja ma olen nüüd teiega ühel poolel.” Vot sulle siis - ha-ha-ha ja mitte ho-ho-ho - tuleb välja, meil on väike “ülejooksik”… :D
Paar aastat tagasi oleks äärepealt üks jõulukatastroof juhtunud, kui Sofia klassis üks poiss Freddie kõva häälega kõigile teadustas, et jõuluvana pole olemas. Nooruke õpetaja kaotas pea - saatis kirja Freddie vanematele ja kutsus Freddie ema kooli. Ma nüüd täpselt ei tea, kuidas, aga kuidagimoodi nad selle olukorra ära lappisid ja kõigi “mitteteadjate" laste jõulud said siiski niiöelda päästetud. Kui pärast seda niinimetatud intsidenti Freddie emaga kogemata kokku jooksin, siis vabandas ta mulle, et “Sorry, kui mu poeg Sofia jõulud ära rikkus”. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru, et mis mõttes? Sofia ei olnud mulle midagi rääkinud. Kui Sofialt ääri-veeri uurisin, et mida see Freddie seal koolis korraldas, vastas Sofia: “Jõuluvana käib nende laste juures, kes temasse usuvad. Nende juures, kes arvavad, et teda olemas ei ole, ta ei käi. Freddie’l ilmselt ei käi. Vaeseke!” Ja oli see teema lõpetatud.
Oh jõulumuresid, jõuluvalesid ja jõulunalja! Tegelikult on see ju isegi armas! Ja koomiline. Ja mulle täitsa meeldib jõule mängida. Nii kaua, kui see mäng piirdub ilusate jõululugude, salmide ja lauludega, jõulunäidenditega (kalkuni konstüümi ma muidugi vabatahtlikult enam teist korda teha ei võtaks), veidrate ja lõbusate juhtumistega, jõulutulede, küünalde ning pirparkookide küpsetamisega, kallitega koosveedetud aja ja hubase olemisega ning jõulumuusikaga (seda ka mõistagi piiratud koguses). Aga teatud maalt kipub see mängulust kaduma. Sealtmaalt, kus ma tunnen, et mulle mingeid pseudojõulumuresid õlgadele üritatakse veeretada ja nendest jõuludest nagu sunnitöö hakkab kujunema. Kogu see jama algab ju juba vahetult pärast jõulude ja aastavahetuse lõppu - vaevalt on kõik see pühadega seotud osturalli lõppenud, kui juba püütakse sulle müüa kõikvõimalikke säästuplaane, ostuplaane jne, mis tagaks sulle aasta lõpuks mingid murevabad jõulud. Murevabad? Seda suurt kingimuret on ehk nii mõnigi meist tundnud, joostes veel advendiaja viimasel nädalal ahastuses ühest poest teise, taskus vajaminevate kinkide nimekiri pikem kui jõuluvana habe…
Üsna väärt nõu on muidugi see, et jõulukinkide ostmist mitte viimasele minutile jätta ja osta kasvõi suvel-sügisel, kui satud õige asja otsa ja taskus on see vajaminev kopikas olemas, et see asi jõuluks aegsasti valmis osta. Nii on võimalik neid jõulukulusid pikema aja peale hajutada ja vältida kasutute kinkide ostmist viimasel minutil - et kink kingituse pärast või nii... Ja samas kui mõelda, miks me nii teeme? Mingis mõttes ju narr kah asi ära osta ja näiteks pooleks aastaks "oma aega" ootama jätta. Kui jõuludega seda nn poolkohustuslikku kingirallit ei kaasneks, siis me kõige tõenäolisemalt pakiks selle kingituse jalamaid, kutsuks rõõmsa väikse õhinaga sõbra või kallima mõnda kenasse kohvikusse kohvile ja koogile ning ütleks:”Ülla, ülla! Mul on sulle üks kingitus! Oled mulle kallis! Aitäh, et mu elus olemas oled!”.
Juhtusin ükskord pärast siinset valentinipäeva bussis pealt kuulma kahe naisterahva vestlust, kus nad muljetasid, kuidas ja millega nende kallid abilaasad olid neid valentinipäeval üllatanud. Kogu jutu lõpus nentis üks daamidest: "See kõik oli väga armas ja südamlik, aga mingis mõttes üllataks ja liigutaks see kõik mind palju enam lihtsalt ühel tavalisel päeval, kui seda kõige vähem oodata oskad - out of the blue.”
Veel enne, kui ise järgmiste jõulude peale mõtlema hakkame, hakatakse erinevate kanalite kaudu vaikselt ja märkamatult kujundama inimestes ideid, millised näevad välja järgmised täiuslikud ja perfektsed jõulud ning mida selleks ilmtingimata vaja (osta või tellida) on. Ja siis kõik need mustad reeded, hullud päevad ja kõik muud jõuluallahindlused… Meediakanalid ja reklaamid pasundamas “Ära maga maha!”, “Vaata, et sa sellest või tollest ilma ei jää” jne. Oma lapsepõlvest mäletan, et igal aastavahetusel tuli niiöelda “poolkohustusliku” kingina vähemalt üks kuuene komplekt morsiklaase ära :D Ajad olid natuke teised - paljusid asju ju nagunii saada ei olnud. Seega morsiklaasid läksid ikka täitsa asja ette. Ja asju niisama kergelt loopides välja ka ei visatud. Nii nagu täna… Kuidas üldse on võimalik midagi maha magada ja millestki ilma jääda tänapäeval, kus kõike on nagunii liiga palju, inimeste elud, kodud ja terve maailm on asjadega lihtsalt nii ülekoormatud, et ookean enam ei suuda vabaneda kõigest sellest tränist, mida uksest sisse kanname ja aknast niisama kergekäeliselt välja viskame. Kogu selles massipsühhoosis kaubamajade ja ostukeskuste vahet amokki joostes ununevad muud jõulurõõmud üldse ära või lihtsalt ei jää nende nautimiseks enam aega. Jõuluõhtuks on keel vestil ja võhm väljas ning hiljemalt aasta lõpuks valitseb tühjus nii hinges kui rahakotis ja pangaarvel. Aga kindlamast kindel on see, et vähemalt järgmise kevadise suurpuhastuse ajal on, mida teha…
No ega see kõik nüüd tegelikult nii traagiline ka vist ei ole. Ja ma pole mingi Grinch, kes üritab kõigi jõule varastada. Vahel mõjub see jõuludeks valmistumise sigin-sagin ja kerge jõulupaanika nagu vürts jõuluglögile või piparkookidele. Aga ainult õiges koguses, et mitte liiga üle vürtsitada. Ja tegelikult mulle ikka meeldib kinke teha ja kinke saada! Aga need mõttetud ja kasutud kingid…Neid mõttetuid kinke oleme me kõik mingil ajal saanud ja kindlasti ka ise teinud - seda parimate kavatsuste ja soovidega muidugi. Tore on kinkida, kui tead, mis teisele tõeliselt rõõmu valmistab või mida ta vajab. Isegi, kui see on vaid lihtsalt rahasumma, mida mul on võimalik päkapikusussi sisse poetada ja tean, et see aitab ehk mõnda unistust või soovi teoks teha. Arusaamine, et raha kingivad vaid fantaasiavaesed inimesed, on minu arvates ajast ja arust. Samuti meeldis mulle siin ühest ajakirjast loetud-leitud idee kinkida kogemusi, mida nautida pärast jõule ja aastavahetust jaanuaris, kui paljusid inimesi kipub kimbutama see nn pühadejärgne masendus ja talvine madalseis. Mõni kingiks saadud teatri-või kontserdipilet või spa-voucher oleks siis ju täiesti oma kohal? Käsitööd armastava inimesena meeldib mulle ka kinke ise valmistada. Kuigi jah… ka siin on möödapanemise võimalus täitsa olemas :D Mäletan, et ühel aastal tahtsime lastega õpetajatele lõbusaid põletatud mustriga puulusikaid kingipakki teha. Hea, et tegemata jäi, sest nagu hiljem teada sain, on Iirimaal puulusikal lisaks oma praktilisusele veel omamoodi tähendus - nimelt on puulusikas Iirimaal sama, mis Eestis “pahalapse vitsakimp”. No vot kus lops! Olekski oma puulusikatega täiega puusse pannud!
Ühe endise naabrinaisega oli mul kunagi tore diil - mulle meeldis alati jõulupärgi teha ja nii sai tema minult oma uksele pärja ja mina temalt vastukingiks koduse jõulupudingu. Selle väikese kinkide vahetamise lisaboonuseks oli isetegemise ja jagamise rõõm, võimalus vältida kaubanduskeskuses rahvahulgas trügimist ja stressamist ning pealekauba mõnusalt veedetud aeg ja vahetatud uudised sooja teetassi taga hubases koduses köögis. Peale selle said mõlemad kingid pühade lõpuks konsumeeritud ilma oluliselt suurt ökoloogilist jalajälge maha jätmata.
Vastupidiselt levinud arvamusele, et jõulukingid inimesi rõõmustavad ja õnnelikuks teevad, leiavad osad psühholoogid, et see alati päris nii ei ole ja võib paljudes sügaval sisimas hoopis negatiivseid emotsioone vallandada nagu süü- ja häbitunne, kurbus, frustratsioon jne. Isegi, kui kink oli kõige paremini mõeldud. Ma ei tea - kui jõuludest eemaldada jõulukingid, kas siis saaks sai ilma jahuta? Kui ikkagi tundub, et jõulud ilma kinkideta pole "päris see”, siis äkki prooviks kinkida midagi niisugust, mis võimalikult vähe koormaks - meie endi rahakotti, energiat, planeeti ja teist inimest kasvõi kingi saamise rõõmuga kaasneva tundega, et midagi samaväärset oleks nüüd vaja tagasi ka kinkida… Et ühel hetkel ülemääraseks kujunev tarbimine meid endid lõpuks ära ei tarbi...
Kaunist advendiaega kõigile!
Õrn, armas, õrn... Nagu hommikune härmatis
Piibelehe muster ja materjaliks Debbie Bliss Rialto Lace. Lisaks veel minu isiklik kiiks, et mulle ei meeldi äärepits. Sellest kõigest kokku saigi äärepitsita 180cm x 80cm suurune pehme ja mõnus, samas nii kerge ja õhuline õlasall.
Ise olen väga rahul nuppudega - ei ole küll suured ja pontsakad, aga tulid ilusad ja ühtlased.
Ma ei ole väga suurte kogemustega pitsikuduja, aga mõned tööd varasemast on ette näidata veel - need, mis tehtud enne selle blogi ajaarvamist :) Ja kasutan nüüd võimalust ka nendest mõned pildid siia lisada.
Ise olen väga rahul nuppudega - ei ole küll suured ja pontsakad, aga tulid ilusad ja ühtlased.
Ma ei ole väga suurte kogemustega pitsikuduja, aga mõned tööd varasemast on ette näidata veel - need, mis tehtud enne selle blogi ajaarvamist :) Ja kasutan nüüd võimalust ka nendest mõned pildid siia lisada.
01.12.17
Jõulupudingu tegemine
Kui ma päris esimest korda siin Iirimaal jõulupudingut maitsesin, tunnistan ausalt, kadus mul isu selle järgi päris pikaks ajaks. See oli poest ostetud üsna vänge, ülimagus ja lääge kraam. Keel jäi pärast selle söömist suulae külge kleepuma ja see kujundas minu suhteliselt mageda arvamuse nende kuulsa jõulumagustoidu suhtes nii kauaks, kui sain proovida seda päris kodust jõulupudingut. Alles siis hakkasin rohkem uurima, kuidas seda tehakse ning mõistma, miks jõulupuding nii erilise tähendusega on. Hoolimata lihtsatest koostisainetest ei ole jõulupuding mingi niisama lihtne magustoit - selle valmistamine võtab palju aega ja selle valmimine veel omakorda oluliselt kauem. See on natuke nagu juustu või veiniga - mida kauem seisab ja mida rohkem pudingule küpsemis- ja valmimisaega anda, seda parem ta tuleb. Seega kõige esimene maitsva jõulupudingu saladus on varane valmistamine ja sellepärast paljud teevad siin oma pudingud juba oktoobris valmis, et pudingule kohe pikalt seda nn valmimis- ja küpsemisaega anda. Aga ametlikult on pudingu valmistamise päevaks üks pühapäev enne esimest adventi ja seda nimetatakse "kokkusegamise pühapäevaks" - Stir-up Sunday.
Teine maitsva pudingu saladus on muidugi hea retsept ning head ja kvaliteetsed koostisained. Niisugust asja, nagu üks autentne jõulupudingu retsept, olemas ei ole - igal perel on oma retsept, mida on põlvest põlve edasi antud ja mõned peavad seda koguni oma perekonna saladuseks.
Jõulupudingu tegemine on omamoodi rituaal, millest võtavad osa kõik perekonnaliikmed. Nimelt saab iga pereliige võimaluse pudingut enne küpsetamist segada, soovides samal ajal siis oma salasoovi, mis peaks täide minema. Selle traditsiooni on ilmselt tinginud vajadus kõik koostisained väga hästi ja korralikult läbi segada - kolmas maitsva jõulupudingu saladus! Samas seob see rituaal paljude mälestustega ja kes vähegi on oma lapsepõlves koos oma ema või vanaemaga ja kõigi õdede ja vendadega jõulupudingut seganud, räägivad sellest kui mingist väga erilisest ja soojast mälestusest. Seega jõulupudingus kahtlemata on oma vägi ja maagia. Hoolimata sellest, et tänapäeval on paljud oma taljejoont jälgides selle vana hea jõulumagustoidu millegi kergema vastu vahetanud, on siiski ka palju neid, kelle jaoks jõulupuding kuulub lahutamatult jõulude juurde.
Pärast 12 Iirimaal elatud aastat otsustasin seekord ka oma "käe valgeks" saada ja üks korralik kodune jõulupuding valmis teha. Ma ei tea, kui korralik ta muidugi saab, sest täiesti ilmne - hea jõulupudingu esimest reeglit ehk varast valmistamist vähemalt oktoobris ma juba eiran. Minu puding sai kokku segatud paar päeva pärast seda nn "kokkusegamise pühapäeva", mis on ka veel täiesti õige aeg pudingu tegemiseks. Aluseks valisin Myrtle Allen'i retsepti, mida siin ka teile jagan juhuks, kui kellelgi tekib tahtmine järgi proovida. Mainin veel seda, et Myrtle Allen on iirlastele umbes sama, kes on eestlastele Salme Masso.
Koostisained:
175 gr ploomirasva ( so veise siseelundite ümbert saadud rasv, mille võib asendada ka võiga)
175 gr suhkrut
200 gr värsket saiapuru
225 gr korinte
225 gr rosinaid
110 gr tsitrusviljade sukaadi
1-2 tl vürtsisegu (inglise keeles mixed spice, mille koostisaineteks on kaneel, jahvatatud nelk, ingver, muskaatpähkel, köömen, kassia ja koriandriseemned)
näpuotsaga soola
2 spl jahu
50 ml küpsetatud õuna viljaliha
3 muna
50 ml iiri viskit
Minul juhtus rosinatest natuke puudu tulema ja nii sai puudujääv osa korintidega asendatud. Samuti panin 2 spl jahu asemel 1 spl jahu ja 1 spl jahvatatud mandleid ning lisasin omaltpoolt kogu kupatusele veel ühe värske apelsini riivitud koore.
Alustuseks segasin hommikul kokku rosinad, korindid, sukaadi ja viski ja jätsin selle kõik õhukindlalt köögikile alla terveks päevaks seisma. Vahepeal küpsetasin ahjus paar suuremat õuna ja jätsin need ka jahtuma.
Õhtul segasime pudingu kokku järgmiselt: kõigepealt saiapuru suhkru, ploomirasva, vürtsisegu, jahu, jahvatatud mandlite, näpuotsatäie soola ja eelnevalt küpsetatud õunte viljalihaga. Siis lisasime sellele viskiga segatud rosinad, korindid ja sukaadi, misjärel muudkui segasime ja segasime nii, et kõik said lausa mitu korda segada.
Kõige lõpuks lisandusid lahtiklopitud munad ja jälle pikk ja põhjalik segamine.
Pärast segamist jagasin segu kahte kuumakindlasse anumasse, kuna tegin kahekordse portsu - üks u 1,8 liitrine ja teine veidi väiksem. See kõik jäi ööseks rätiku alla hommikut ootama.
Hommikul lõikasin küpsetuspaberist ketta pudingule katteks ja surusin selle kergelt pudingule peale, et puding oleks ilusti kaetud. Siis katsin anuma kahekordse kihi köögifooliumiga ja kahekordse kihi küpsetuspaberiga ning sidusin nööriga õhukindlalt kinni. Panin poti põhja tagurpidi taldriku, selle peale anuma pudinguga ja lisasin vett parasjagu nii palju, et pudingu anum oli natuke rohkem kui poolest saadik vees. Ja siis läks aurutamiseks - tunde ja tunde... Aurutama peaks 8-10 tundi. Vesi ei pea koguaeg tugevalt podinal keema, vaid madalal kuumusel niimoodi kergelt. Ja oluline on iga tunni aja tagant korra silm peale visata ning kuuma vett vastavalt vajadusele aina juurde lisada, et kõik kuivale ei keeks.
Seega hommikul alustatud aurutamine lõppes alles õhtul. Lõpuks tuleb siis anumad veest välja tõsta, kõik paberid ja fooliumid pealt ära võtta ning puding maha jahutada. Mina lisasin kuumale pudingule enne jahtuma jätmist ühtlaselt peale veel mõned teelusikatäied viskit, mis kenasti sisse imbub ja panin pudingule jahtumise ajaks peale veel vaid selle ühekordse ketta küpsetuspaberit, et puding liigselt ära ei kuivaks. Kuum puding lõhnas muidugi A-B-S-O-L-U-U-T-S-E-L-T imeliselt!!! Värv oli suht sama, mis enne aurutamist, aga puding pidi tumedamaks muutuma seistes. Seega mida pikem seismisaeg, seda tumedam ja ilusam puding.
Järgmisel hommikul katsin jahtunud pudingud uue puhta küpsetuspaberiga, lisasin jälle paar kihti köögifooliumi ja paar kihti paberit, sidusin nööri ümber ja nägemist - kuiva ja jaheda köögikapi tagumisse nurka omaette valmima.
Kuni selle päevani, millal on plaanis jõulupuding magustoiduna lauale serveerida. Sel päeval tuleb pudingut veel samamoodi 1-2 tundi aurutada ja siis serveeritakse kuumalt.
Puding keeratakse kummuli vaagnale. Selle peale pannakse kaunistuseks väike iileksi oksake. Ümber valatakse brändit või viskit ja süüdatakse põlema. Pudingut süüakse brändivõi, vaniljekastme või suhkruta kergelt vahustatud vahukoorega.
Loodetavasti tuli mu puding hästi välja ja mul õnnestub seda sama kenasti ja suurejooneliselt serveerida. Pilte valmis pudingust loodan siia blogisse siis pärast jõuluõhtusööki lisada.
Teine maitsva pudingu saladus on muidugi hea retsept ning head ja kvaliteetsed koostisained. Niisugust asja, nagu üks autentne jõulupudingu retsept, olemas ei ole - igal perel on oma retsept, mida on põlvest põlve edasi antud ja mõned peavad seda koguni oma perekonna saladuseks.
Jõulupudingu tegemine on omamoodi rituaal, millest võtavad osa kõik perekonnaliikmed. Nimelt saab iga pereliige võimaluse pudingut enne küpsetamist segada, soovides samal ajal siis oma salasoovi, mis peaks täide minema. Selle traditsiooni on ilmselt tinginud vajadus kõik koostisained väga hästi ja korralikult läbi segada - kolmas maitsva jõulupudingu saladus! Samas seob see rituaal paljude mälestustega ja kes vähegi on oma lapsepõlves koos oma ema või vanaemaga ja kõigi õdede ja vendadega jõulupudingut seganud, räägivad sellest kui mingist väga erilisest ja soojast mälestusest. Seega jõulupudingus kahtlemata on oma vägi ja maagia. Hoolimata sellest, et tänapäeval on paljud oma taljejoont jälgides selle vana hea jõulumagustoidu millegi kergema vastu vahetanud, on siiski ka palju neid, kelle jaoks jõulupuding kuulub lahutamatult jõulude juurde.
Pärast 12 Iirimaal elatud aastat otsustasin seekord ka oma "käe valgeks" saada ja üks korralik kodune jõulupuding valmis teha. Ma ei tea, kui korralik ta muidugi saab, sest täiesti ilmne - hea jõulupudingu esimest reeglit ehk varast valmistamist vähemalt oktoobris ma juba eiran. Minu puding sai kokku segatud paar päeva pärast seda nn "kokkusegamise pühapäeva", mis on ka veel täiesti õige aeg pudingu tegemiseks. Aluseks valisin Myrtle Allen'i retsepti, mida siin ka teile jagan juhuks, kui kellelgi tekib tahtmine järgi proovida. Mainin veel seda, et Myrtle Allen on iirlastele umbes sama, kes on eestlastele Salme Masso.
Koostisained:
175 gr ploomirasva ( so veise siseelundite ümbert saadud rasv, mille võib asendada ka võiga)
175 gr suhkrut
200 gr värsket saiapuru
225 gr korinte
225 gr rosinaid
110 gr tsitrusviljade sukaadi
1-2 tl vürtsisegu (inglise keeles mixed spice, mille koostisaineteks on kaneel, jahvatatud nelk, ingver, muskaatpähkel, köömen, kassia ja koriandriseemned)
näpuotsaga soola
2 spl jahu
50 ml küpsetatud õuna viljaliha
3 muna
50 ml iiri viskit
Minul juhtus rosinatest natuke puudu tulema ja nii sai puudujääv osa korintidega asendatud. Samuti panin 2 spl jahu asemel 1 spl jahu ja 1 spl jahvatatud mandleid ning lisasin omaltpoolt kogu kupatusele veel ühe värske apelsini riivitud koore.
Alustuseks segasin hommikul kokku rosinad, korindid, sukaadi ja viski ja jätsin selle kõik õhukindlalt köögikile alla terveks päevaks seisma. Vahepeal küpsetasin ahjus paar suuremat õuna ja jätsin need ka jahtuma.
Õhtul segasime pudingu kokku järgmiselt: kõigepealt saiapuru suhkru, ploomirasva, vürtsisegu, jahu, jahvatatud mandlite, näpuotsatäie soola ja eelnevalt küpsetatud õunte viljalihaga. Siis lisasime sellele viskiga segatud rosinad, korindid ja sukaadi, misjärel muudkui segasime ja segasime nii, et kõik said lausa mitu korda segada.
Kõige lõpuks lisandusid lahtiklopitud munad ja jälle pikk ja põhjalik segamine.
Pärast segamist jagasin segu kahte kuumakindlasse anumasse, kuna tegin kahekordse portsu - üks u 1,8 liitrine ja teine veidi väiksem. See kõik jäi ööseks rätiku alla hommikut ootama.
Hommikul lõikasin küpsetuspaberist ketta pudingule katteks ja surusin selle kergelt pudingule peale, et puding oleks ilusti kaetud. Siis katsin anuma kahekordse kihi köögifooliumiga ja kahekordse kihi küpsetuspaberiga ning sidusin nööriga õhukindlalt kinni. Panin poti põhja tagurpidi taldriku, selle peale anuma pudinguga ja lisasin vett parasjagu nii palju, et pudingu anum oli natuke rohkem kui poolest saadik vees. Ja siis läks aurutamiseks - tunde ja tunde... Aurutama peaks 8-10 tundi. Vesi ei pea koguaeg tugevalt podinal keema, vaid madalal kuumusel niimoodi kergelt. Ja oluline on iga tunni aja tagant korra silm peale visata ning kuuma vett vastavalt vajadusele aina juurde lisada, et kõik kuivale ei keeks.
Seega hommikul alustatud aurutamine lõppes alles õhtul. Lõpuks tuleb siis anumad veest välja tõsta, kõik paberid ja fooliumid pealt ära võtta ning puding maha jahutada. Mina lisasin kuumale pudingule enne jahtuma jätmist ühtlaselt peale veel mõned teelusikatäied viskit, mis kenasti sisse imbub ja panin pudingule jahtumise ajaks peale veel vaid selle ühekordse ketta küpsetuspaberit, et puding liigselt ära ei kuivaks. Kuum puding lõhnas muidugi A-B-S-O-L-U-U-T-S-E-L-T imeliselt!!! Värv oli suht sama, mis enne aurutamist, aga puding pidi tumedamaks muutuma seistes. Seega mida pikem seismisaeg, seda tumedam ja ilusam puding.
Järgmisel hommikul katsin jahtunud pudingud uue puhta küpsetuspaberiga, lisasin jälle paar kihti köögifooliumi ja paar kihti paberit, sidusin nööri ümber ja nägemist - kuiva ja jaheda köögikapi tagumisse nurka omaette valmima.
Kuni selle päevani, millal on plaanis jõulupuding magustoiduna lauale serveerida. Sel päeval tuleb pudingut veel samamoodi 1-2 tundi aurutada ja siis serveeritakse kuumalt.
Puding keeratakse kummuli vaagnale. Selle peale pannakse kaunistuseks väike iileksi oksake. Ümber valatakse brändit või viskit ja süüdatakse põlema. Pudingut süüakse brändivõi, vaniljekastme või suhkruta kergelt vahustatud vahukoorega.
Loodetavasti tuli mu puding hästi välja ja mul õnnestub seda sama kenasti ja suurejooneliselt serveerida. Pilte valmis pudingust loodan siia blogisse siis pärast jõuluõhtusööki lisada.
30.11.17
Armas kootud poncho armsale sõbrale
Kui kõik algusest ja ausalt ära rääkida, siis kudusin seda ponchot endale. Mulle meeldivad sellised vabalt üle õlgade visatavad kudumid, mis kinni hoidmata ümbert ära ei lange või kuku. Ja valmis sai see tegelikult juba möödunud suvel, aga blogisse jõuab alles nüüd.
Lõnga leidsin juba mõnda aega tagasi - olin poes jahtimas hoopis üht teist materjali ühel teisel eesmärgil. Aga kui seda mõnusa tooniga pehmet halli merinolõnga nägin, siis teadsin, et sellest peab üks ülimõnus kudum saama ja terve portsu ma seda endale ära ostsin - King Cole Merino blend DK, värv Crerical. Ma ei tea miks, aga ma hullult armastan erinevaid halle kudumeid. Just halle või hallikaid toone.
Tükk aega seisis ja ootas oma aega. Ei suutnud pikalt otsustada, mida kududa - kampsunit või salli. Siis leidsin selle mustri 201-off-kilter-lace-poncho-pdf-knitting-pattern Sweaterbabe.com lehelt. Mõnus kudumine!
Narmad mulle endale alati ei meeldi ja seekord tundus, et asi ilma narmasteta näeb raudselt elegantsem välja.
Juhtus nii, et kui olin parasjagu sallile viimast lihvi andmas, tuli külla üks armas sõber. Seda oli nii tore näha, kuidas tema silmad särama lõid, kui ta seda poncot mul käes nägi! Ja kui ma selle poncho talle siis õlgadele panin... Appi, ma pole nii ilusat kooslust ammu näinud - värv, tegumood, muster ja kõik, kõik lihtsalt istus talle kui valatult. Ma polegi nüüd päris kindel, kas poncho kaunistas teda või tema minu ponchot... Aga sellel hetkel sai sellest tema poncho.
Seega lubage esitleda - minu armas sõber ehtekunstnik Lina Leedust ja minu armas hall merinovillane poncho.
Õnneks saab seda mustrit jälle kududa, sest endale tahaks sarnast ponchot ikka ka :D
Lõnga leidsin juba mõnda aega tagasi - olin poes jahtimas hoopis üht teist materjali ühel teisel eesmärgil. Aga kui seda mõnusa tooniga pehmet halli merinolõnga nägin, siis teadsin, et sellest peab üks ülimõnus kudum saama ja terve portsu ma seda endale ära ostsin - King Cole Merino blend DK, värv Crerical. Ma ei tea miks, aga ma hullult armastan erinevaid halle kudumeid. Just halle või hallikaid toone.
Tükk aega seisis ja ootas oma aega. Ei suutnud pikalt otsustada, mida kududa - kampsunit või salli. Siis leidsin selle mustri 201-off-kilter-lace-poncho-pdf-knitting-pattern Sweaterbabe.com lehelt. Mõnus kudumine!
Narmad mulle endale alati ei meeldi ja seekord tundus, et asi ilma narmasteta näeb raudselt elegantsem välja.
Juhtus nii, et kui olin parasjagu sallile viimast lihvi andmas, tuli külla üks armas sõber. Seda oli nii tore näha, kuidas tema silmad särama lõid, kui ta seda poncot mul käes nägi! Ja kui ma selle poncho talle siis õlgadele panin... Appi, ma pole nii ilusat kooslust ammu näinud - värv, tegumood, muster ja kõik, kõik lihtsalt istus talle kui valatult. Ma polegi nüüd päris kindel, kas poncho kaunistas teda või tema minu ponchot... Aga sellel hetkel sai sellest tema poncho.
Seega lubage esitleda - minu armas sõber ehtekunstnik Lina Leedust ja minu armas hall merinovillane poncho.
Õnneks saab seda mustrit jälle kududa, sest endale tahaks sarnast ponchot ikka ka :D
17.11.17
Mütside ja sallide aeg jälle käes
Iirimaal on üsna leebe kliima. See-eest väga niiske, nii et ma ei teagi, mis tegelikult parem on - kas -10C lumega või +4C lumeta. Vist -10C lumega. Aga niisugused krõpskülmad rohke hallaga hommikud mulle meeldivad. Ja rõõmuga kougivad lapsed niisugustel hommikutel välja mütsid-sallid, millesse emps päikese ja armastuse soojuse sisse kudus. Need mütsid ja sallid said kootud tegelikult juba eelmise talve lõpus, aga blogisse jõuavad alles nüüd.
Ühele lapsele meeldivad kiisu-miisud ja sellepärast said need ka mustrina nii mütsile kui sallile. Teine laps eelistab neutraalsemaid asju ja tema eelistas vaid ühevärvilisi aksessuaare.
Ühele lapsele meeldivad kiisu-miisud ja sellepärast said need ka mustrina nii mütsile kui sallile. Teine laps eelistab neutraalsemaid asju ja tema eelistas vaid ühevärvilisi aksessuaare.
Rõngassallist on pika tavalise salli asemel meie laste lemmik saanud - hea kerge kasutada ja ei mingeid sõlmepuntsakid ei jope all ega jope peal.
Rõõm on näha külmal hommikul lapsi lõbusalt kooli poole kepsutamas ja teada, et nad on alati hoitud ja soojas.
Tellimine:
Postitused (Atom)