Selline see viimases postituses tegemisel olev lillepärg sai:
Lilled ja lillede seadmise kunst on mind alati paelunud. Eestis hoopis teise ameti peal olles unistasin ikka vahel võimalusest lilleseade kursustele minna. Eestis ei õnnestunud, aga Iirimaal õnnestus... lausa ühte lillepoodi tööle ja hollandi meisterfloristi käe alla õppima. See oli vast üks olulisemaid asju, mis mu elu ka mõjutanud on - enne lillepoe kogemust ma õieti ei teadnud ega uskunud, et minus ka mingi loominguline pool olemas on. Siiani kolleegid mäletavad ja naeravad, kuidas ma kunagisele juristile omase pedantsusega seadeid tehes aeg-ajalt joonlaua appi võtsin... Päris nalajakas oli! Meenutamaks lillepoe aegu, mõned pildid seadeist, mida seal tegin:
Mis kunstlilledesse puutub, siis neid ei meeldinud mulle kunagi kusagil kasutada või seada. Kuni tuli Tiina oma sooviga - kas teeksin talle pildistamise jaoks mõned lillepärjad. Tiina Liimandi on mu armas kallis sõber Pärnus, kes on fotograaf ja kes peale kõigi muude imeliste fotode teeb ka võrratuid portreepilte. No selge see, et kui iga fotosessiooni jaoks päris lilli pähe või kätte seada, läheks need fotod ülikalliks maksma. Võtsin siis väljakutse vastu. Otsisin pikalt head algmaterjali - sellist, mis näeks välja vähemalt ligilähedane ehtsatele lilledele.
Fotode autor Tiina Liimandi, kellega saab ühendust kohalolu.com lehe kaudu
või helista +372 51 37207 , kui on soovi endast ilus portreefoto saada. Võin öelda, et fotosessioon Tiinaga ei ole tavaline pildistamiste seeria - see on Tiinaga meeldiv koos- ja kohalolemine, lõbus mäng ja koosloomine. Te ei kahetse!
Kasutan siinkohal ka võimalust tänada kõiki eespool toodud fotodel olevaid daame võimaluse eest oma pärgi siin oma blogis eksponeerida - teie oletegi need, kes need pärjad ka päriselt elama panevad. Te olete imelised ja ilusad!
Tavaliselt on meil novembri lõpuks kirjad jõuluvanale kirjutatud ja ära saadetud, aga sel aastal on veidi teistsugused lood… Meie 8-aastane Kristina Maia käis siin terve nädala ringi murest vaevatud näo ja olemisega. Kui ma ükskord asja tuumani suutsin tungida, et mis lapsekest vaevab, tuli välja, et ta ei tea, mida jõuluvanalt küsida. Tõeline jõulumure lapsel ju! :D Ei suutnud mina ka kuidagi aidata. Küsisin küll, et kas on midagi, mis teda kohe väga rõõmustaks, millest ta vaikselt unistanud on, äkki mõni raamat või mida kasvõi tema sõbrad jõuludeks küsivad jne. Ei midagi! Jäigi nii, et jõuluvana siis üllatab millegagi. Ja meie vanim, 10-aastane Sofia Melanie hiilis ühel õhtul oma voodist välja mulle diivaninurka kaissu ja sosistas: “Emme, ma tean!”. Endal selline naljakas äraseletatud nägu peas. “Nii? Ja mida sa siis tead?”, küsisin mina. Endal selline väike kõhe tunne sees ka, et mine sa tea, mille teadmiseni meie peagi teismeliseks saav tütar on iseseisvalt jõudnud… (Haa - vanemaks olemise rõõmud ja mured ja hirmud). “Ma tean, et jõuluvana pole olemas. Või noh - jõuluvana on tegelikult pigem nagu jõuluvaim, aga mitte persoon. Aga ära muretse, ma Kristinale ei öelnud midagi ega ütle ka. Mängime seda jõuluvana mängu ikka edasi, eks! Ja ma olen nüüd teiega ühel poolel.” Vot sulle siis - ha-ha-ha ja mitte ho-ho-ho - tuleb välja, meil on väike “ülejooksik”… :D
Paar aastat tagasi oleks äärepealt üks jõulukatastroof juhtunud, kui Sofia klassis üks poiss Freddie kõva häälega kõigile teadustas, et jõuluvana pole olemas. Nooruke õpetaja kaotas pea - saatis kirja Freddie vanematele ja kutsus Freddie ema kooli. Ma nüüd täpselt ei tea, kuidas, aga kuidagimoodi nad selle olukorra ära lappisid ja kõigi “mitteteadjate" laste jõulud said siiski niiöelda päästetud. Kui pärast seda niinimetatud intsidenti Freddie emaga kogemata kokku jooksin, siis vabandas ta mulle, et “Sorry, kui mu poeg Sofia jõulud ära rikkus”. Ma ei saanud mitte mõhkugi aru, et mis mõttes? Sofia ei olnud mulle midagi rääkinud. Kui Sofialt ääri-veeri uurisin, et mida see Freddie seal koolis korraldas, vastas Sofia: “Jõuluvana käib nende laste juures, kes temasse usuvad. Nende juures, kes arvavad, et teda olemas ei ole, ta ei käi. Freddie’l ilmselt ei käi. Vaeseke!” Ja oli see teema lõpetatud.
Oh jõulumuresid, jõuluvalesid ja jõulunalja! Tegelikult on see ju isegi armas! Ja koomiline. Ja mulle täitsa meeldib jõule mängida. Nii kaua, kui see mäng piirdub ilusate jõululugude, salmide ja lauludega, jõulunäidenditega (kalkuni konstüümi ma muidugi vabatahtlikult enam teist korda teha ei võtaks), veidrate ja lõbusate juhtumistega, jõulutulede, küünalde ning pirparkookide küpsetamisega, kallitega koosveedetud aja ja hubase olemisega ning jõulumuusikaga (seda ka mõistagi piiratud koguses). Aga teatud maalt kipub see mängulust kaduma. Sealtmaalt, kus ma tunnen, et mulle mingeid pseudojõulumuresid õlgadele üritatakse veeretada ja nendest jõuludest nagu sunnitöö hakkab kujunema. Kogu see jama algab ju juba vahetult pärast jõulude ja aastavahetuse lõppu - vaevalt on kõik see pühadega seotud osturalli lõppenud, kui juba püütakse sulle müüa kõikvõimalikke säästuplaane, ostuplaane jne, mis tagaks sulle aasta lõpuks mingid murevabad jõulud. Murevabad? Seda suurt kingimuret on ehk nii mõnigi meist tundnud, joostes veel advendiaja viimasel nädalal ahastuses ühest poest teise, taskus vajaminevate kinkide nimekiri pikem kui jõuluvana habe…
Üsna väärt nõu on muidugi see, et jõulukinkide ostmist mitte viimasele minutile jätta ja osta kasvõi suvel-sügisel, kui satud õige asja otsa ja taskus on see vajaminev kopikas olemas, et see asi jõuluks aegsasti valmis osta. Nii on võimalik neid jõulukulusid pikema aja peale hajutada ja vältida kasutute kinkide ostmist viimasel minutil - et kink kingituse pärast või nii... Ja samas kui mõelda, miks me nii teeme? Mingis mõttes ju narr kah asi ära osta ja näiteks pooleks aastaks "oma aega" ootama jätta. Kui jõuludega seda nn poolkohustuslikku kingirallit ei kaasneks, siis me kõige tõenäolisemalt pakiks selle kingituse jalamaid, kutsuks rõõmsa väikse õhinaga sõbra või kallima mõnda kenasse kohvikusse kohvile ja koogile ning ütleks:”Ülla, ülla! Mul on sulle üks kingitus! Oled mulle kallis! Aitäh, et mu elus olemas oled!”.
Juhtusin ükskord pärast siinset valentinipäeva bussis pealt kuulma kahe naisterahva vestlust, kus nad muljetasid, kuidas ja millega nende kallid abilaasad olid neid valentinipäeval üllatanud. Kogu jutu lõpus nentis üks daamidest: "See kõik oli väga armas ja südamlik, aga mingis mõttes üllataks ja liigutaks see kõik mind palju enam lihtsalt ühel tavalisel päeval, kui seda kõige vähem oodata oskad - out of the blue.”
Veel enne, kui ise järgmiste jõulude peale mõtlema hakkame, hakatakse erinevate kanalite kaudu vaikselt ja märkamatult kujundama inimestes ideid, millised näevad välja järgmised täiuslikud ja perfektsed jõulud ning mida selleks ilmtingimata vaja (osta või tellida) on. Ja siis kõik need mustad reeded, hullud päevad ja kõik muud jõuluallahindlused… Meediakanalid ja reklaamid pasundamas “Ära maga maha!”, “Vaata, et sa sellest või tollest ilma ei jää” jne. Oma lapsepõlvest mäletan, et igal aastavahetusel tuli niiöelda “poolkohustusliku” kingina vähemalt üks kuuene komplekt morsiklaase ära :D Ajad olid natuke teised - paljusid asju ju nagunii saada ei olnud. Seega morsiklaasid läksid ikka täitsa asja ette. Ja asju niisama kergelt loopides välja ka ei visatud. Nii nagu täna… Kuidas üldse on võimalik midagi maha magada ja millestki ilma jääda tänapäeval, kus kõike on nagunii liiga palju, inimeste elud, kodud ja terve maailm on asjadega lihtsalt nii ülekoormatud, et ookean enam ei suuda vabaneda kõigest sellest tränist, mida uksest sisse kanname ja aknast niisama kergekäeliselt välja viskame. Kogu selles massipsühhoosis kaubamajade ja ostukeskuste vahet amokki joostes ununevad muud jõulurõõmud üldse ära või lihtsalt ei jää nende nautimiseks enam aega. Jõuluõhtuks on keel vestil ja võhm väljas ning hiljemalt aasta lõpuks valitseb tühjus nii hinges kui rahakotis ja pangaarvel. Aga kindlamast kindel on see, et vähemalt järgmise kevadise suurpuhastuse ajal on, mida teha…
No ega see kõik nüüd tegelikult nii traagiline ka vist ei ole. Ja ma pole mingi Grinch, kes üritab kõigi jõule varastada. Vahel mõjub see jõuludeks valmistumise sigin-sagin ja kerge jõulupaanika nagu vürts jõuluglögile või piparkookidele. Aga ainult õiges koguses, et mitte liiga üle vürtsitada. Ja tegelikult mulle ikka meeldib kinke teha ja kinke saada! Aga need mõttetud ja kasutud kingid…Neid mõttetuid kinke oleme me kõik mingil ajal saanud ja kindlasti ka ise teinud - seda parimate kavatsuste ja soovidega muidugi. Tore on kinkida, kui tead, mis teisele tõeliselt rõõmu valmistab või mida ta vajab. Isegi, kui see on vaid lihtsalt rahasumma, mida mul on võimalik päkapikusussi sisse poetada ja tean, et see aitab ehk mõnda unistust või soovi teoks teha. Arusaamine, et raha kingivad vaid fantaasiavaesed inimesed, on minu arvates ajast ja arust. Samuti meeldis mulle siin ühest ajakirjast loetud-leitud idee kinkida kogemusi, mida nautida pärast jõule ja aastavahetust jaanuaris, kui paljusid inimesi kipub kimbutama see nn pühadejärgne masendus ja talvine madalseis. Mõni kingiks saadud teatri-või kontserdipilet või spa-voucher oleks siis ju täiesti oma kohal? Käsitööd armastava inimesena meeldib mulle ka kinke ise valmistada. Kuigi jah… ka siin on möödapanemise võimalus täitsa olemas :D Mäletan, et ühel aastal tahtsime lastega õpetajatele lõbusaid põletatud mustriga puulusikaid kingipakki teha. Hea, et tegemata jäi, sest nagu hiljem teada sain, on Iirimaal puulusikal lisaks oma praktilisusele veel omamoodi tähendus - nimelt on puulusikas Iirimaal sama, mis Eestis “pahalapse vitsakimp”. No vot kus lops! Olekski oma puulusikatega täiega puusse pannud!
Ühe endise naabrinaisega oli mul kunagi tore diil - mulle meeldis alati jõulupärgi teha ja nii sai tema minult oma uksele pärja ja mina temalt vastukingiks koduse jõulupudingu. Selle väikese kinkide vahetamise lisaboonuseks oli isetegemise ja jagamise rõõm, võimalus vältida kaubanduskeskuses rahvahulgas trügimist ja stressamist ning pealekauba mõnusalt veedetud aeg ja vahetatud uudised sooja teetassi taga hubases koduses köögis. Peale selle said mõlemad kingid pühade lõpuks konsumeeritud ilma oluliselt suurt ökoloogilist jalajälge maha jätmata.
Vastupidiselt levinud arvamusele, et jõulukingid inimesi rõõmustavad ja õnnelikuks teevad, leiavad osad psühholoogid, et see alati päris nii ei ole ja võib paljudes sügaval sisimas hoopis negatiivseid emotsioone vallandada nagu süü- ja häbitunne, kurbus, frustratsioon jne. Isegi, kui kink oli kõige paremini mõeldud. Ma ei tea - kui jõuludest eemaldada jõulukingid, kas siis saaks sai ilma jahuta? Kui ikkagi tundub, et jõulud ilma kinkideta pole "päris see”, siis äkki prooviks kinkida midagi niisugust, mis võimalikult vähe koormaks - meie endi rahakotti, energiat, planeeti ja teist inimest kasvõi kingi saamise rõõmuga kaasneva tundega, et midagi samaväärset oleks nüüd vaja tagasi ka kinkida… Et ühel hetkel ülemääraseks kujunev tarbimine meid endid lõpuks ära ei tarbi...
Meie kõigi rahalised võimalused on küll erinevad, aga üht on meil kõigil absoluutselt võrdselt - 24 tundi ööpäevas ja mitte kellelgi ei rohkem ega vähem. Küsimus on selles, kuidas me seda kasutame? Ma mõtlen, et kui enne mingi jõulukingi ostmist arvutada selle hind ümber nendeks töö- ja ületundideks, mida oma elust kulutasin, et see asi reaalselt ära osta, siis äkki tundub mõnel juhul mingite asjade osas mõttekam see asi üldse ostmata jätta ja kinkida samaväärne aeg endale ja teistele, et nautida koosolemist ning väikseid ja lihtsaid rõõme. Maailmas, kus asju on palju, aga aega kipub nappima... Kaunist advendiaega kõigile!
Piibelehe muster ja materjaliks Debbie Bliss Rialto Lace. Lisaks veel minu isiklik kiiks, et mulle ei meeldi äärepits. Sellest kõigest kokku saigi äärepitsita 180cm x 80cm suurune pehme ja mõnus, samas nii kerge ja õhuline õlasall.
Ise olen väga rahul nuppudega - ei ole küll suured ja pontsakad, aga tulid ilusad ja ühtlased.
Ma ei ole väga suurte kogemustega pitsikuduja, aga mõned tööd varasemast on ette näidata veel - need, mis tehtud enne selle blogi ajaarvamist :) Ja kasutan nüüd võimalust ka nendest mõned pildid siia lisada.
Kui ma päris esimest korda siin Iirimaal jõulupudingut maitsesin, tunnistan ausalt, kadus mul isu selle järgi päris pikaks ajaks. See oli poest ostetud üsna vänge, ülimagus ja lääge kraam. Keel jäi pärast selle söömist suulae külge kleepuma ja see kujundas minu suhteliselt mageda arvamuse nende kuulsa jõulumagustoidu suhtes nii kauaks, kui sain proovida seda päris kodust jõulupudingut. Alles siis hakkasin rohkem uurima, kuidas seda tehakse ning mõistma, miks jõulupuding nii erilise tähendusega on. Hoolimata lihtsatest koostisainetest ei ole jõulupuding mingi niisama lihtne magustoit - selle valmistamine võtab palju aega ja selle valmimine veel omakorda oluliselt kauem. See on natuke nagu juustu või veiniga - mida kauem seisab ja mida rohkem pudingule küpsemis- ja valmimisaega anda, seda parem ta tuleb. Seega kõige esimene maitsva jõulupudingu saladus on varane valmistamine ja sellepärast paljud teevad siin oma pudingud juba oktoobris valmis, et pudingule kohe pikalt seda nn valmimis- ja küpsemisaega anda. Aga ametlikult on pudingu valmistamise päevaks üks pühapäev enne esimest adventi ja seda nimetatakse "kokkusegamise pühapäevaks" - Stir-up Sunday. Teine maitsva pudingu saladus on muidugi hea retsept ning head ja kvaliteetsed koostisained. Niisugust asja, nagu üks autentne jõulupudingu retsept, olemas ei ole - igal perel on oma retsept, mida on põlvest põlve edasi antud ja mõned peavad seda koguni oma perekonna saladuseks. Jõulupudingu tegemine on omamoodi rituaal, millest võtavad osa kõik perekonnaliikmed. Nimelt saab iga pereliige võimaluse pudingut enne küpsetamist segada, soovides samal ajal siis oma salasoovi, mis peaks täide minema. Selle traditsiooni on ilmselt tinginud vajadus kõik koostisained väga hästi ja korralikult läbi segada - kolmas maitsva jõulupudingu saladus! Samas seob see rituaal paljude mälestustega ja kes vähegi on oma lapsepõlves koos oma ema või vanaemaga ja kõigi õdede ja vendadega jõulupudingut seganud, räägivad sellest kui mingist väga erilisest ja soojast mälestusest. Seega jõulupudingus kahtlemata on oma vägi ja maagia. Hoolimata sellest, et tänapäeval on paljud oma taljejoont jälgides selle vana hea jõulumagustoidu millegi kergema vastu vahetanud, on siiski ka palju neid, kelle jaoks jõulupuding kuulub lahutamatult jõulude juurde. Pärast 12 Iirimaal elatud aastat otsustasin seekord ka oma "käe valgeks" saada ja üks korralik kodune jõulupuding valmis teha. Ma ei tea, kui korralik ta muidugi saab, sest täiesti ilmne - hea jõulupudingu esimest reeglit ehk varast valmistamist vähemalt oktoobris ma juba eiran. Minu puding sai kokku segatud paar päeva pärast seda nn "kokkusegamise pühapäeva", mis on ka veel täiesti õige aeg pudingu tegemiseks. Aluseks valisin Myrtle Allen'i retsepti, mida siin ka teile jagan juhuks, kui kellelgi tekib tahtmine järgi proovida. Mainin veel seda, et Myrtle Allen on iirlastele umbes sama, kes on eestlastele Salme Masso.
Koostisained:
175 gr ploomirasva ( so veise siseelundite ümbert saadud rasv, mille võib asendada ka võiga) 175 gr suhkrut 200 gr värsket saiapuru 225 gr korinte 225 gr rosinaid 110 gr tsitrusviljade sukaadi 1-2 tl vürtsisegu (inglise keeles mixed spice, mille koostisaineteks on kaneel, jahvatatud nelk, ingver, muskaatpähkel, köömen, kassia ja koriandriseemned) näpuotsaga soola 2 spl jahu 50 ml küpsetatud õuna viljaliha 3 muna 50 ml iiri viskit
Minul juhtus rosinatest natuke puudu tulema ja nii sai puudujääv osa korintidega asendatud. Samuti panin 2 spl jahu asemel 1 spl jahu ja 1 spl jahvatatud mandleid ning lisasin omaltpoolt kogu kupatusele veel ühe värske apelsini riivitud koore.
Alustuseks segasin hommikul kokku rosinad, korindid, sukaadi ja viski ja jätsin selle kõik õhukindlalt köögikile alla terveks päevaks seisma. Vahepeal küpsetasin ahjus paar suuremat õuna ja jätsin need ka jahtuma. Õhtul segasime pudingu kokku järgmiselt: kõigepealt saiapuru suhkru, ploomirasva, vürtsisegu, jahu, jahvatatud mandlite, näpuotsatäie soola ja eelnevalt küpsetatud õunte viljalihaga. Siis lisasime sellele viskiga segatud rosinad, korindid ja sukaadi, misjärel muudkui segasime ja segasime nii, et kõik said lausa mitu korda segada.
Kõige lõpuks lisandusid lahtiklopitud munad ja jälle pikk ja põhjalik segamine. Pärast segamist jagasin segu kahte kuumakindlasse anumasse, kuna tegin kahekordse portsu - üks u 1,8 liitrine ja teine veidi väiksem. See kõik jäi ööseks rätiku alla hommikut ootama.
Hommikul lõikasin küpsetuspaberist ketta pudingule katteks ja surusin selle kergelt pudingule peale, et puding oleks ilusti kaetud. Siis katsin anuma kahekordse kihi köögifooliumiga ja kahekordse kihi küpsetuspaberiga ning sidusin nööriga õhukindlalt kinni. Panin poti põhja tagurpidi taldriku, selle peale anuma pudinguga ja lisasin vett parasjagu nii palju, et pudingu anum oli natuke rohkem kui poolest saadik vees. Ja siis läks aurutamiseks - tunde ja tunde... Aurutama peaks 8-10 tundi. Vesi ei pea koguaeg tugevalt podinal keema, vaid madalal kuumusel niimoodi kergelt. Ja oluline on iga tunni aja tagant korra silm peale visata ning kuuma vett vastavalt vajadusele aina juurde lisada, et kõik kuivale ei keeks. Seega hommikul alustatud aurutamine lõppes alles õhtul. Lõpuks tuleb siis anumad veest välja tõsta, kõik paberid ja fooliumid pealt ära võtta ning puding maha jahutada. Mina lisasin kuumale pudingule enne jahtuma jätmist ühtlaselt peale veel mõned teelusikatäied viskit, mis kenasti sisse imbub ja panin pudingule jahtumise ajaks peale veel vaid selle ühekordse ketta küpsetuspaberit, et puding liigselt ära ei kuivaks. Kuum puding lõhnas muidugi A-B-S-O-L-U-U-T-S-E-L-T imeliselt!!! Värv oli suht sama, mis enne aurutamist, aga puding pidi tumedamaks muutuma seistes. Seega mida pikem seismisaeg, seda tumedam ja ilusam puding.
Järgmisel hommikul katsin jahtunud pudingud uue puhta küpsetuspaberiga, lisasin jälle paar kihti köögifooliumi ja paar kihti paberit, sidusin nööri ümber ja nägemist - kuiva ja jaheda köögikapi tagumisse nurka omaette valmima.
Kuni selle päevani, millal on plaanis jõulupuding magustoiduna lauale serveerida. Sel päeval tuleb pudingut veel samamoodi 1-2 tundi aurutada ja siis serveeritakse kuumalt. Puding keeratakse kummuli vaagnale. Selle peale pannakse kaunistuseks väike iileksi oksake. Ümber valatakse brändit või viskit ja süüdatakse põlema. Pudingut süüakse brändivõi, vaniljekastme või suhkruta kergelt vahustatud vahukoorega. Loodetavasti tuli mu puding hästi välja ja mul õnnestub seda sama kenasti ja suurejooneliselt serveerida. Pilte valmis pudingust loodan siia blogisse siis pärast jõuluõhtusööki lisada.
Kui kõik algusest ja ausalt ära rääkida, siis kudusin seda ponchot endale. Mulle meeldivad sellised vabalt üle õlgade visatavad kudumid, mis kinni hoidmata ümbert ära ei lange või kuku. Ja valmis sai see tegelikult juba möödunud suvel, aga blogisse jõuab alles nüüd.
Lõnga leidsin juba mõnda aega tagasi - olin poes jahtimas hoopis üht teist materjali ühel teisel eesmärgil. Aga kui seda mõnusa tooniga pehmet halli merinolõnga nägin, siis teadsin, et sellest peab üks ülimõnus kudum saama ja terve portsu ma seda endale ära ostsin - King Cole Merino blend DK, värv Crerical. Ma ei tea miks, aga ma hullult armastan erinevaid halle kudumeid. Just halle või hallikaid toone.
Tükk aega seisis ja ootas oma aega. Ei suutnud pikalt otsustada, mida kududa - kampsunit või salli. Siis leidsin selle mustri 201-off-kilter-lace-poncho-pdf-knitting-pattern Sweaterbabe.com lehelt. Mõnus kudumine!
Narmad mulle endale alati ei meeldi ja seekord tundus, et asi ilma narmasteta näeb raudselt elegantsem välja.
Juhtus nii, et kui olin parasjagu sallile viimast lihvi andmas, tuli külla üks armas sõber. Seda oli nii tore näha, kuidas tema silmad särama lõid, kui ta seda poncot mul käes nägi! Ja kui ma selle poncho talle siis õlgadele panin... Appi, ma pole nii ilusat kooslust ammu näinud - värv, tegumood, muster ja kõik, kõik lihtsalt istus talle kui valatult. Ma polegi nüüd päris kindel, kas poncho kaunistas teda või tema minu ponchot... Aga sellel hetkel sai sellest tema poncho.
Seega lubage esitleda - minu armas sõber ehtekunstnik Lina Leedust ja minu armas hall merinovillane poncho.
Õnneks saab seda mustrit jälle kududa, sest endale tahaks sarnast ponchot ikka ka :D
Iirimaal on üsna leebe kliima. See-eest väga niiske, nii et ma ei teagi, mis tegelikult parem on - kas -10C lumega või +4C lumeta. Vist -10C lumega. Aga niisugused krõpskülmad rohke hallaga hommikud mulle meeldivad. Ja rõõmuga kougivad lapsed niisugustel hommikutel välja mütsid-sallid, millesse emps päikese ja armastuse soojuse sisse kudus. Need mütsid ja sallid said kootud tegelikult juba eelmise talve lõpus, aga blogisse jõuavad alles nüüd.
Ühele lapsele meeldivad kiisu-miisud ja sellepärast said need ka mustrina nii mütsile kui sallile. Teine laps eelistab neutraalsemaid asju ja tema eelistas vaid ühevärvilisi aksessuaare.
Rõngassallist on pika tavalise salli asemel meie laste lemmik saanud - hea kerge kasutada ja ei mingeid sõlmepuntsakid ei jope all ega jope peal.
Rõõm on näha külmal hommikul lapsi lõbusalt kooli poole kepsutamas ja teada, et nad on alati hoitud ja soojas.
Vahel on mõne inimesega nii, et enne, kui teda näed või märkad, tunned tema lõhna - parfüümi või muud aroomi, mille peale hakkad ringi vaatama ja otsima, kust see tuleb. Nii on ka sügisega - enamasti juhtub see millalgi augustikuus, kui nina hakkab õhust tõmbama seda sügisele iseloomulikku niisket ja veidi kõdust hõngu. Isegi, kui loodus sügise vaikset ja salajast saabumist veel õieti ei reeda. Või kui mingit märki otsida, siis ehk kombainid viljapõllul ja tasapisi punetama hakkavad pihlakamarjad - kui need silma hakkavad, siis tead, et kaua pole enam jäänud... Ja selle sügise lõhnaga kaasneb esimese hooga alati selline kurbus - selline tunne, nagu peo lõpus, kui vanasti tuledega vilgutama hakati andmaks märku, et "Hakkame lõpetama! Hakkame lõpetama!". See alati kaua oodatud ja vaid üürikesena näiv suvi hääbub iga kord sügisesse niisama vääramatult nagu iga päev vajub õhtusse... Natuke võtab aega, et sellega leppida, aga niipea, kui oled leppinud, hajub ka kurbus. Suve kergemeelne pidu võib küll lõpule jõuda, kuid algamas on uus suurejooneline, aga ka veidi dramaatiline pidu - sügisball. Tegelikult on see nagu lõpupidu, mis tähistab valguse, kasvamise ja küpsemise aja lõppu. Juba augusti teises pooles võib näha, kuidas madalamalt paistev päike loob müstilist kuldset valgust enne veel, kui puud ja põõsad kuldseid toone võtma hakkavad. Ja kui siis ükskord hakkab värve looma! Päikseliste sügispäevade jalutuskäigud on kui värviteraapia! Aga ka hallide ja sombuste ilmadega on mulle alati meeldinud jalutamas käia - veidi nukrad ja dramaatilised sügispäevad annavad võimaluse iseenda sügavust mõõta. Midagi selles sügises tõepoolest on, mis sügaval sisemuses midagi liikuma paneb... Noh ja muidugi siis need aina pimedamaks ja pikemaks venivad õhtud... Kui maikuus ei tihka õieti magadagi, siis sügisel võib täitsa rahulikult ja süümepiinadeta varem õhtule minna - voodisse pugeda või ennast diivani nurka kerra kerida, vastu akent krabisevat vihma kuulata ja niisama olla. Prantsuse filosoof Albert Camus on öelnud ilusasti: "Autumn is a second spring when every leaf is a flower" - Sügis on teine kevad, kus iga leht on nagu õis. Ja kui kevadel ja suvel õisi nagu ei raatsikski noppida, siis sügis puistab su kogu selle iluga lihtsalt lahkelt üle. Nii sai erinevat värvi ja kujuga lehti siit-sealt jalutuskäikudelt kaasa toodud ja raamatute vahele ja alla kuivama pandud. Raamatute vahel hoidsin neid vähemalt kolm nädalat, mõned olid ka kauem. Lõuendile kleepisin lehed värviratta põhimõttel dekupaažis kasutatava Mod Podge'ga. Mod Podge'ga katsin lehed ja kogu lõuendi ka pealtpoolt - see tõi lehtede kuivatamisel tiba tuhmunud värvid uuesti säravalt välja ja andis kõigele kaitsva kihi.
Öelge nüüd päris ausalt, kes pole kordagi oma elus “ninakolli” suhu pannud? Seda küsides ei ootagi ma ehk nii palju seda ausat vastust (mida ma arvan juba nagunii teadvat), kuivõrd reaktsiooni, mida see küsimus kelleski tekitab. :D Tegelikult päris rõve ju? Aga lapsena ikka tegid, enne, kui keegi ütles, et nii ei ole ilus ja nii ei tehta! Või mis on see kõige, kõige hämaram asi, mida sa teiste eest varjatult teed või mõtled? Kas ainult puuksutad salaja ja muidu oled pühak? Ja kuidas on lugu sitapeadega? Oled sa keegi, kes avalikult või vaikselt oma mõtetes kutsub pooli inimesi sitapeadeks? Või oled hoopis see, kes leiab - ja vahet pole, kas avalikult seda välja öeldes või vaikselt oma mõtteis muiates - et need, kes üldse sellist sõna, nagu sitt või sitapea suhu võtavad, on ise seda nime väärt? Aga oled sa kunagi mõelnud, et iga kord, kul sa mõne niinimetatud sitapeaga kohtud, seisad sa silmitsi iseenda varjuga? Ja kindel mis kindel - kui sina juhtud olema üks nendest, kes ütleb: “Oih, mis õudne asi, kedagi niimoodi sitapeaks kutsuda! Järelikult ise oled”, siis ka sinu enda varjus istub üks säärane mitte just kõige aktsepteeritavama staatusega tegelane. Kusagilt netiavarustelt on silma jäänud selline ütlemine: ma ei ole see, kelleks sa mind pead - sina oled see, kelleks sa mind pead. Ennast on kerge selle abil justkui õigustada, aga… Sama kehtib ju ka vastupidi, kuigi sellele me miskipärast eelistame mitte mõelda: sina ei ole see, kelleks ma sind pean - mina olen see, kelleks ma sind pean. Deepak Chopra ütleb: "Kui ma ei taha enda kohta midagi teada, siis ma projitseerin seda sinus. See, mida ma eitan iseendas, seda kujutan ma ette sinus.”. “Meil kõigil on vari”, ütleb Deepak Chopra. “Kui sul pole varju, siis tähendab see seda, et sa ei ole valguses - kui oled pimeduses, siis muidugi, ei ole sul varju”. Teisalt jälle annab vari tunnistust mingist ainest - mingi tihke materiali olemasolust. Vari on tõestuseks materiaalsest reaalsusest. Vari on inimeseks kehastumise mõõde. Ja see mõõde annab meile sügavust, teeb meid kolmemõõtmeliseks. “Kõik see, mis meid teiste juures häirib, võib aidata mõista iseennast” - C. Jung. Varju seostataksegi eelkõige Carl Gustav Jungiga - ühe 20. sajandi oluliseima mõtleja ning analüütilise psühholoogia rajajaga. Jungi järgi on vari see osa meist, mille kohta on meile öeldud, et see on midagi halba ja negatiivset. See on see “tume" osa meist, mida me tunda ei taha, mida me endas eitame, alla surume, mille pärast häbi või süüd tunneme ning mida me kiivalt varjata püüame. Õigupoolest ongi meie vari meie teadvusest välja teadvustamatusse lükatud. Ja neid meie poolt teadvustamata omadusi, mis meie varjus peituvad, me projitseerime meist väljaspool asuvatele isikutele või asjadele, et need saaksid meile nähtavaks ja et meil tekiks võimalus neid ära tunda ning endale teadvustada. Teadvustamise kaudu toimub varju järkjärguline integreerimine, et meie isiksus saaks terviklikuks. Vaadake beebisid - nad on jumalikud, eks! Nende isiksus ei ole veel välja kujunenud, nad on puhas teadvus, nagu ütleb Eckhart Tolle. Aga mitte kauaks. Mõelge kasvõi nende nn "kohutavate kaheste” peale (mul üks niisugune kodus praegu :D). Beebist saab väikelaps ja algab drill - mida tohib ja mida ei tohi, mis sobib ja mis ei sobi, mis on kena ja viisakas ja mida ei peaks… Hakkab tekkima vari ja selle täiendstruktuur persona. Persona tuleb ladina keelest ja tähendab maski. See on see osa meist, mida me maailmale näitame ning millisena me soovime, et maailm meid näeks ja tunneks. Sellega seonduvalt meenub mulle üks lugu, mida üks mu kunagine töökaaslane rääkis oma tütrest. Tema väike tütar nii armastas inimesi jälgida ja vaadata. Ja muidugi kommenteerida. Ja muidugi kõva häälega. Tema ema siis talle ütles, et nii ei ole ilus. "Ja kui sa kohe üldse mitte midagi ütlemata olla ei saa, oota, kuni oleme tagasi kodus ja ütle mulle siis". Järgmine kord bussis olles hüüdis tütar: “Emme, vaata, kas sa seda roosa kübaraga tädi näed? Jäta meelde - temast me kodus räägime!”...Meie vari sõltub suuresti sellest, millises perekonnas ja millises ühiskonnas me üles kasvame, milline on selle ühiskonna kultuuriline ja religioosne taust, väärtussüsteem, milline on meie perekonna sotsiaalne taust jne. Igal omadusel on vastandomadus - nendel omadustel, mida me julgeme või soovime maailmale näidata, on mõni vastandomadus, mille tihti olemegi (ebateadlikult muidugi) oma varju taandanud. Tegelikult ei ole olemas ei häid ega halbu omadusi - sõltuvalt ajast ja olukorrast on olemas õigesti või valesti kasutatud omadused. Näiteks on tütarlast kasvatatud maast madalast selle põhimõtte järgi, et "head tüdrukud" ei räägi liiga palju ja nende ülesandeks elus ongi pigem ilus olla, lapsi sünnitada ja kasvatada ning üldse olla pigem hoolekandja rollis. Ja nii kasvabki üles naine, kellel puudub enesekindlus enda eest vajalikul hetkel seista ja tema jaoks on tema enda tõe rääkimine kui tohutu eneseületamine. Sest julgus ja enesekindlus seda teha sai kunagi taandatud varju kui midagi häbematut ja kasvatamatut. Nii võib meie varjus peidus olla osa meie tegelikust jõust ja potentsiaalist. Vari on osa meie tegelikust olemusest ja panustab meie terviklikkusse ja tegelikku suurusse sama palju kui sõnnik panustab roosi lõhna. See mõte on laenatud Alan Watts'ilt. Alan Watts (1915-1973) on Inglismaal sündinud ja Ameerikas tegutsenud filosoof ja mõtleja, kes oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid ja Ameerikas populaarsust kogunud ka oma loengute ja raadiovestlustega. Varju ja selle aktsepteerimise kohta mõtiskleb Watts järgmiselt (allpool on toodud ka link vastavale youtube videole inglise keeles, mille tõlkisin ainult veidi lühendatud kujul): "Igaüks meist peaks oma eluajal tegema kahte asja: mõtlema surma üle, uurima luukeresid ja pealuid ning spekuleerima mõttega, kuidas võiks tunduda minna magama ja mitte kunagi enam ärgata. Mitte kunagi… See on mõtisklemiseks küll pigem sünge teema, aga nii nagu põlluramm on väetiseks taimedele, nii on surma üle mõtlemine ja selle aktsepteerimine vägagi hooguandev loovaks eluks. Sellest võib imelisi asju sündida! Ja teine asi, millesse tasuks süüvida, on võimalus, et sa oled absoluutselt isekas, nii et sul pole enda kohta kohe üldse mitte midagi head öelda - et sa oled täielik kaabakas! Kui uurida sügavamalt isekuse olemust, mida sa avastad? Ütled: "Ma armastan iseennast. Ma otsin ainult seda, mis mulle hea”. Aga kes on see “mina”, keda ma armastan? Mida ma tegelikult tahan? Ja selles saab üks lõputu pusle… Ma armastan ennast… Kes on “mina”? Kuidas ma tean või tunnen iseennast? Mis mulle pähe tuleb, on see, et ma saan ennast tunda ainult läbi sinu. Sest alati, kui ma räägin millestki, mille olemasolust teadlik olen ja mis mulle meeldib, siis on see alati vaadeldav, kui midagi sellist, mis eristub minust, mis asub väljaspool mind. Mul ei ole kunagi võimalik vaadelda mind, seda pärismina. See on justkui alati millegi taga peidus. Ja sellepärast ei teagi ma päriselt, kas see “mina” mulle meeldib või mitte? Äkki ei meeldigi!Ehk on see psühhoterapeudi küll õõvastav, aga oluline ülesanne integreerida meis kuri ja selle funktsioon nii, nagu see meisse pandud on. Sest vaadake - alati on see ikka kurinahk, kurat, meile tundmatu, väljaheidetu, patuoinas, lurjus, mingi negatiivne tegelane, must lammas, see, mida me kutsume kärbseks supi sees, kust kõik lood hargnema hakkavad. Teiste sõnadega - selleks et luua draama ja see näidendina lavale tuua, on vaja loosse sisse kirjutada mingi pahanduse element, mingi alatus, alatu tegelane. Sama on ka elu üldises plaanis - seal peab olema vari. Sest kui puudub vari, siis puudub ka aine. Ja just sellepärast ongi kuritegevuse ja millegi püha vahel selline iseäralik seos. Püha olemine tähendab muidugi midagi enamat, kui lihtsalt hea olemine. Head inimesed ei ole alati ilmtingimata pühad inimesed. Püha inimene on keegi, kes on tervik (siin mängib Watts sõnadega ‘holy’ ja ‘whole’; sõnade hääldus on sama, aga kirjapilt ja tähendused erinevad - ‘holy’ tähendab püha ja ‘whole’ tervik. M.A.). Püha/terviklik inimene on keegi, kes on eneses lepitanud ja ühendanud oma vastandpooled. Ja just sellepärast on niisugused inimesed natuke segadusttekitavad ja teised inimesed võivad neile reageerida väga imelikult moel, sest nad ei ole võimelised aru saama ja enda jaoks otsustama, kas tegemist on pühakute või kelmidega. Ja just sellepärast ongi paljud pühad inimesed läbi ajaloo kõige selle hea kõrval, mida nad loonud on, korraldanud ka palju pahandust. Võtke või Jeesus Kristus. Kõik see jama, mida Kristus korda suutis saata on absoluutselt kokkuarvamatu - mõelge ristiretkedele, inkvisitsioonile… Ainult taevas teab, mida kõike on Kristuse nimel tehtud ja korda saadetud! Jungil oli suurepärane huumorimeel. Ja ta teadis, et mitte keegi ei saa olla täielikult ja lõpuni aus. Sa võid olla päris edukas oma motivatsioonide ning oma salapärase alateadvuse lähemal vaatlemisel ja hindamisel, aga alati jõuad kuskil maal sellesse punkti, kus ütled endale: “Okei, mulle vist hakkab nüüd aitama…” Huumorimeel on üks väga naljakas asi. Põhimõtteliselt on huumor võime naerda iseenda üle. Muidugi on olemas ka selline õel huumor, kus me naerame teiste üle, aga tõeline sügav huumor on tegelikult naer iseenda üle. Mida üldse on enese üle naerda? Mis paneb sind enda üle naerma? Kas pole see mitte sinu teadmine või arusaamine selle kohta, et see, mis toimub sinust väljaspool, võib olla suuresti erinev sellest, mis toimub sinu sees? Kui ma annaksin teile mõista, et see, mis toimub teie sees, võib olla täielik vastand sellele, mis toimub teist väljaspool, siis see ajab inimesi naerma - loomulikult juhul, kui ma seda just pahatahtlikult ei tee. Aga kui ma asuksin jutlustaja positsioonile ja tema suhtumisega ütleksin teile: “Te olete kari patuseid ja te peate oma meelt parandama!”, siis see ei ajaks kedagi naerma. Aga kui ma ütlen: “Lõppude lõpuks poisid jäävad poisteks ja tüdrukud jäävad tüdrukuteks ja me kõik teame seda”, siis kõik naeravad. Mis siis tegelikult toimub? Enne, kui ma alustasin, saatsin teie hulgas ringi käima mõned tükid erinevaid tikandeid ja ma olen täiesti kindel, et te olete aru saanud, miks ma seda tegin. Sest tikandi kahe erineva poole vahel on suur-suur erinevus. Olenevalt tikandist, võib tikandi pahupool olla väga erinev selle õigest poolest, sest pahupoolelt on näha, kuidas inimesed niiöelda lõikavad ehk kasutavad otseteid. Õigel poolel on kõik korrektne ja ilus, aga pahupool võib olla vägagi segamini ja sassis. Millist poolt te maailmale näitate? Pahupoolel on kõik need väikesed trikid ja nn lõikamised ja kavaldamised ehk otseteed. Ja täpselt nii on ka meie elus - lükkame kiiruga tolmu vaiba alla kokku vahetult enne, kui külalised saabuvad. Me kõik teeme niisuguseid asju! Ja kui sa püüad väita või õigemini arvad, et sina küll nii ei tee (“minu tikand näeb mõlemalt poolelt välja täpselt samasugune”), siis tüssad sa iseennast. Sest mida sa sel juhul tegelikult teed, on see, et "lõikad” ja kavaldad mõnes teises dimensioonis - selles, mida sa hoiad oma teadvusest väljaspool. Absoluutselt igaüks meist kavaldab vahel ja igaühes meist on teatud määral kahepalgelisust ja pettust. Olen tihti öelnud, et elu on draama ja draama - see on puhas pettus! On näitemäng! Kui sa koorid sibulat ja sa ei tunne täpselt sibula olemust ehk sa ei tea, mis sibul on… Sa koorid ja koorid ja otsid seda viljasüda, mis pea igas viljas olemas on. Kui oled sibula "lõpuni lahti koorinud”, siis avastad, et sibulal polegi viljasüdant, on põhimõtteliselt vaid hunnik koori. Pettumus missugune! Aga mida tuleb meeles pidada on see, et need nõndanimetatud koored on ka osa sibulast, mida sa sööd. Umbes sama lugu on siis, kui uurid ennast ja enda motivatsioone: kiht-kihi haaval tungid aina sügavamale leidmaks seda, mis on sinus tõeliselt algupärane ja ehtne. Sellepärast antaksegi Zen-budismis lahendada koan’e, mis nõuavad täiuslikult siirast tegu. Tegu, mis oleks täielikult ja absoluutselt puhas ja siiras. Ja selle kallal annab tõsiselt vaeva näha, sest inimesed teavad alati, et meister püüab neid igal juhul lõksu. Sest ta loeb nende mõtteid. Kas teate seda von Kleist’i lugu mehest, kes võitles karuga ja karu suutis lugeda tema mõtteid? Seega ainus viis karust võitu saada oli teha seda vastava eesmärgita, kuna vastasel juhul karu teaks seda ette. Täpselt sama lugu on Zen-meistriga - sul tuleb sooritada siiras tegu mitte-eesmärgipäraselt, aga kuna sind on pandud niisugusesse olukorda, kus selle sooritamine on pigem formaalne ja sul tuleb see tegu sooritada teatud eesmärgil, siis oledki tegelikult lõksus." ****** Aga mida ütleks varju kohta E. Tolle? Tegelikult on temalt seda ka küsitud, et kas tal ka vari on. Ja Tolle vastas sellele nii: "Kui sa küsid kelleltki, kas tal ka vari on ja ta ütleb, et tal pole varju, siis tead kindlalt, et tal tegelikult on vari. Ja kui ta ütleb, et jah, tal on vari, siis tal tegelikult seda pole. Sest vari, mis on jungiaanlik termin ja mida ma ise enamasti ei kasuta, on tegelikult see osa teist, millest te teadlik ei ole. Sest niipea, kui te sellest teadlikuks saate, siis ei ole see enam teie ebateadlikkus ja nii ei ole ka enam varju. Seega, kui on tegemist mingi ebateadlikkusega teie elus ja kui see on tõesti vari teie teadvuses, siis loomulikult ei tea te selle olemasolust mitte midagi. Te võite küll teada, et teil on mingisugune käitumismuster, aga te ei ole seda enda jaoks teadvustanud, et see võib olla mingi ebateadlik osa teist. Te võite öelda: ”Loomulikult ajab mind iga kord raevu see, kui keegi üht või teist mainib sellepärast, et…” ja sellele järgneb mingisugune õigustus. Te ei ole ära tundnud, et tegelikult on see teis peituv ebateadlik käitumismuster. Või te pole sellest absoluutselt teadlik ja karjute: “Ma pole kunagi vihane! Miks te kõik mind alat süüdistate, et ma vihane olen!?” Viha on teis olemas, aga te pole seda endale teadvustanud ja lausa eitate seda. Seega, sel, kes iganes ütleb, et tal pole varju, vägagi tõenäoliselt on vari. Ja kui keegi ütleb, et “jah, ma olen aru saanud, et teatud käitumismustrid minus korduvad…” Loomulikult koduvad, sest nii kaua, kui sul on keha, jäävad teatud mustrid või mõned teatud tegemise viisid korduma. Aga, kui sa oled nendest teadlik, siis pole see nii väga enam su vari. Samamoodi võime rääkida ego seisukohast. Kui oled teadlik enda teatud käitumismustritest, mis tulenevad egost ja nad ikka veel mingil määral toimivad sinus, või sa elad enamasti teadlikult, aga mõnikord teatud hetkedel need mustrid veel siiski toimivad, aga sa lihtsalt ei anna nendele oma energiat ja oled nendest teadlik, siis õigupoolest pole see enam sinu ego. Ego on vaid meele tähelepanuta jäänud osa. Ego on see osa teist, mille kohta te ei tea, et see on teie ego. Teis puudub teadlikkus selle kohta, on vaid tingitud mõtlemine. Sellest teadlikuks saamine heidab sellele valgust ja kui valgus paistab varjule, siis vari kaob. Vari tähendab valguse puudumist ja valgus tähendab teadvust. Niipea, kui oma egost teadlikuks saate, lakkab ego olemast. Tõeline ego on see osa teist, mida te ei tunne ja see tähendab ebateadlikkust." ******** Oscar Wilde on öelnud: “See, mida inimesed peavad oma keha varjuks, ei ole keha vari, vaid on hinge keha.” Ja loeb veelkord: “See, mida inimesed peavad oma keha varjuks, ei ole keha vari, vaid on hinge keha.”
On, mille üle mõtiskelda, aga jumala pärast, mitte raskelt ega üleliia tõsiselt - ikka kergelt, mänguliselt ja huumoriga. Ja mis peamine - ärge laske oma varjul endale kolli teha ;)
Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodukoht? Kindel see, et neli seina ja katus pea kohal ei tähenda veel ilmtingimata kodu. Kodu - see on üks vana ja kulunud must-valge pildialbum. See on üks (vist üheksandas klassis, kui õieti mäletan) äralõigatud pats ühe sahtli taganurgas. Isa akordion ja mälestus sellest, kuidas ta seda mängis. Pühapäeval koos emaga küpsetatud kaneelirullid, lihapirukad või korp. Suved, mis varases vanuses tundusid lõpmata pikad ja koduõu, mis oli nii piisavalt suur, et tundus maailm piirdubki sellega. Vennaga peetud suuremad ja väiksemad tülid. Jasmiin maja nurgas ja selle magus aroom. Terve pikk rida roosasid pojenge, mida oli näha juba kaugelt teel koju. Õuest nöörilt toodud ja triigitud (ilmtingimata triigitud!) värskete linade lõhn pärast mõnusat vanni. Iidamast-aadamast vanad jõuluehted. Pööning täis asju, mille olemasolu ammu unustet ja mida tore jälle leida ja avastada. Värskelt niidetud muru lõhn. Sügisesed kartulivõtu talgud, pärast mida enamasti alati oli õhtusöögiks kanapraad ja magustoiduks õunakook. Lihtne õunakook pärmitaignal. Kaneeliga. Ja Mauri - koer, keda ma ei unusta iial. Ja siis veel laadad, mis enamasti toimusid sirelite õitsemise aegu. Isegi on meeles, millised nägid välja õnneloosi piletid. Alles eile tõin enda aiast vaasi nartsissid, mille vihm oli vastu maad peksnud ja kui seda nartsissi lõhna tundsin, kerkis pinnale mingi vana-vana mälestus. Mis siis ikkagi on nende nartsissidega... Võttis hetke aega taipamaks, millistesse mälusoppidesse sobrama minna. No muidugi - tutipidu! Tutipeole sai mindud koduaia tulpide või nartsissidega. Ja siis muidugi kõik need kogupere käigud siia-sinna metsa, suurematel suured ämbrid, väiksematel väiksed ämbrid - küll vaarikale, küll mustikale, siis pohlale, siis murakale ja siis jälle jõhvikale. Tunnistan, et mingis vanuses need mind niiiiiii väga ei võlunud. Võttis terve igaviku, et pang nende pisikeste marjadega täita. Ära tüütas, noh. No ja seenel tuli ka veel käia.
Kuigi ilma seinte ja katuseta pea kohal on raske endale kodu ette kujutada, on kodu minu jaoks siiski pigem tunne. On lõhn. Ja on helid. Soojus - päris tule soojus ahjus või kaminas. Terve hulk mälestusi ja lugusid. Ja vahel on kodu ei midagi muud, kui üks süli ja üks kätepaar, mis sind hoiab, kui kõik tundub halvasti. Kodu sa ei osta. Maja - seda küll, et maja või krundi sa ostad, aga kodu sa lood.
Kodu - see on inimesed. Olulised inimesed - pereliikmed, sõbrad, sugulased. Kodu on kokkusaamise koht. Mäletan oma 35-päevast reisi Peruusse 2001. aasta sügisel. Pika reisi vältel tuli koduigatsus kimbutama. Olime parasjagu Cuscos. Leidsin seal ühe Iiri pubi. Oma õhtu ma seal veetsingi, et koduigatsust leevendada - Iiri pubi oli ju tihtilugu minu ja mu sõprade, kursakaaslaste kokkusaamise koht ka Tallinnas. Sellest, et mu elu ühel päeval Iirimaal jätkub, mõistagi mul siis veel aimu polnud.
Kodu on koht, kus algab sinu lugu. Elu esimesed suuremad õppetunnid õpime kodus. Jajaa - potil käima ning noa ja kahvliga sööma... Üksteisega arvestama. Jagama. Tingimusteta armastama. Andestama. Elu ja asju mõtestama. Väärtustama. Aga võib juhtuda ka, et ei õpi. Mitte midagi ei õpi peale potil käimise. Küllap siis elu õpetab. Nii või teisiti ole kohe täitsa mureta - kui ühel päeval suurde maailma lendad, teeb elu kõiges õpitus nagunii mitmelgi korral põhjaliku inventuuri, mille järel võib juhtuda, et nii mõndagi tuleb muuta. Siis ühel päeval koju tagasi minnes märkad, et kodu on ikka seesama. Midagi suurt pole muutunud, isegi lõhn (igal kodul oma) on sama - muutunud oled sina ise. Aga see lugu, mis algas sellest kodust, elab sinus ja sinuga edasi. Elus peab julgema seigelda, kasvõi esmapilgul pööraseid asju ette võtta, et mõista, kes sa tegelikult oled ja kuhu kuulud. Või polegi sellist asja olemas nagu kuulumine?
Paar päeva tagasi sattusin vestlema ühe oma lapse klassikaaslase emaga, kes oli kümme aastat oma kodust Iirimaal eemal Rootsis elanud ning seal rootslasega abiellunud ja pere loonud. Möödunud sügisel kolisid nad oma kolme lapsega Iirimaale. Küsisin, kuidas nad on ennast sisse seadnud ja kas lapsed on kenasti kohanenud. Tema vastu, et nad kolivad tagasi. Lapsed on ainsad, kes kohanesid kiiresti ja kergelt. Rootslasest abikaasale olla see raske olnud. Ja ka tema ise avastas, et liiga palju on muutunud - just riigis ja ühiskonnas ja ta ei tunne ennast siin enam üldse hästi. Ja isegi sõpru pole siin enam - kõik on oma eludega omal moel edasi liikunud. Kogu tema olekust õhkus tubli annus kurbust, kui ta ütles, et ei suuda ära oodata, kui Rootsi tagasi saaks. “Ah, mis seal ikka - mu kodu on seal, kus on minu pere!”, ütles ta lõpetuseks.
Pärast seda jutuajamist mul kohe terve päeva kriipis ja kiskus pisaraid. Püüdsin nuputada, kuhu mina siis tegelikult kuulun? Kas pärast 12 aastat Eestist eemal elatud aega ma ikka kuulun veel Eestisse? Ja Iirimaal ma ka ju päris oma "jope" pole ega arvatavasti saagi kunagi olema. Mitte, et ma seda nii väga tahakski. Jumal tänatud, et mul on siin oma kodu, oma aed, oma nurk, kus rahulikult oma mõtteid mõlgutada, oma tegemisi toimetada ja ülejäänud maailmal end mitte häirida lasta. Siin oma väikses tagaaia nurgas adusin, et tegelikult eelistan üldse mitte kuuluda - ei kuhugi ega kellelegi peale iseenda.
Õnnel ei pruugi olla ainult üks aadress, õnnel võib olla päris mitu aadressi. Ma armastan Eestit. Ja ma armastan Iirimaad. Valitsuste ja riigimeestega peame igal pool kuidagi hakkama saama. Kurb on näha nii siin kui seal, kuidas need inimesed, keda rahvas on valinud enda ja oma maa eest seisma ja hoolitsema, seda mitte ei tee. Nii kaugele ma oma jutuga ei plaaninudki jõuda, aga jõudsin, kuna männimetsa lõhn on osa minu kodust ja kodutundest. Mäletan, et üsna esimese asjana lidusin metsa, kui esimest korda pärast Iirimaale kolimist Eestit külastasin. Iga nahapooriga lausa ahmisin ja õgisin hilissügisese männimetsa niisket embust ja lõhna. Mets oli esimene asi, millest siin kohe alguses kiiresti ja kohutavalt puudust hakkasin tundma. Mees ikka püüdis mind veenda metsade olemasolus Iirimaal näidates mulle paari metsatukka meie siinses kodukandis. See tähendab vabalt loendatavat hulka puid mitmes reas selliselt, et valgus paistab läbi. Minu ainus suur lootus on, et Eestis tänast olukorda vaadates nii kaugele ei jõuta, et enam metsa mõistetki ei teata. Puudetukk ei ole ju mets!
Metsaigatsusele järgnes peagi - uskuge või mitte - igatsus külmade ja lumiste talvede järgi. Ja õige peagi tabas mind nälg - kultuurinälg. Ei, ei, ega see kõik nüüd tähenda, et siin midagi valesti või halvasti on. Siin on kõik lihtsalt teistmoodi. Omamoodi. Jaa, ma armastan Eestit. Ja ma armastan Iirimaad. Muidu oleks ju võimatu siin elada. Lihtsalt kurvaks teeb mind aeg-ajalt see, et Eestis ei saa ma olla igal sellisel hetkel, kui tahaks seal olla.
Küsisin oma lastelt, mida neile tähendab kodu. Kristina, see mu keskmine ütles: "Õnnelik hubane koht, kus on ema ja isa ja õeke ja vennake". Jah, see siin on minu kodu, kus minu jaoks jätkub lugu, mis sai kunagi alguse Pärnumaa metsade vahel. Siin algab minu laste lugu ja kes seda teab, kus ja kuidas nende lood tulevikus jätkuvad. Kui meile külla satute ja siin parasjagu mingi segadus valitseb, siis vabandust, aga me elame siin. Siin loome oma mälestusi, siin sünnivad meie suuremad ja väiksemad draamad, komöödiad ja tragöödiad. Kuna kodus oleme me kõik need, kes me tegelikult oleme (enamasti) ilma igasuguste maskideta, siis siin käib elu oma täies ja tõetruus hiilguses! "Kodus mõni väike asi korraga on suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur." (Juhan Viiding). Siin me koos loome oma elu, kus lõpptulemusest olulisem on protsess. Loodan, et me kodu ei ole ainult kindlus, vaid on ka koht, mis inspireerib lapsi suurde maailma lendama ja avastama, õppima, kogema, seiklema ja end proovile panema. Ja alati iseendaks jääma, vabad olema, mitte kuhugi ja mitte kellelegi kuuluma peale ise enda.
Seda, kuidas mu laste lood jätkuvad pärast seda, kui nad on valmis siit kodust välja lendama, ma mõistagi ei tea. Ka ei tea ma veel päris täpselt sedagi, kus mu enda lugu jätkub. Kas jään siia neid koos nende oma lastega tagasi või külla ootama mõne maitsva toidu lõhn neid uksel tervitamas ja teadustamas, et neid on oodatud. Või on veel mingigi võimalus tulevikus Eesti metsade vahel elada. Või saab meie kõigi kohtumispaigaks hoopis mõni muu paik siin planeedil maa. Täitsa vahva oleks ju olla vanaema, kes lastelastele Havail surfamist ja sukeldumist õpetab.
Aga üht ma loodan - et ma kunagi ei pea endalt küsima, kus on kurva kodu. Kodu on südames. See osa kodust, mida ei pea kokku ega lahti pakkima ja on alati kaasas. Armastus ei jäta sind kunagi kodutuks.
