Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodukoht? Kindel see, et neli seina ja katus pea kohal ei tähenda veel ilmtingimata kodu. Kodu - see on üks vana ja kulunud must-valge pildialbum. See on üks (vist üheksandas klassis, kui õieti mäletan) äralõigatud pats ühe sahtli taganurgas. Isa akordion ja mälestus sellest, kuidas ta seda mängis. Pühapäeval koos emaga küpsetatud kaneelirullid, lihapirukad või korp. Suved, mis varases vanuses tundusid lõpmata pikad ja koduõu, mis oli nii piisavalt suur, et tundus maailm piirdubki sellega. Vennaga peetud suuremad ja väiksemad tülid. Jasmiin maja nurgas ja selle magus aroom. Terve pikk rida roosasid pojenge, mida oli näha juba kaugelt teel koju. Õuest nöörilt toodud ja triigitud (ilmtingimata triigitud!) värskete linade lõhn pärast mõnusat vanni. Iidamast-aadamast vanad jõuluehted. Pööning täis asju, mille olemasolu ammu unustet ja mida tore jälle leida ja avastada. Värskelt niidetud muru lõhn. Sügisesed kartulivõtu talgud, pärast mida enamasti alati oli õhtusöögiks kanapraad ja magustoiduks õunakook. Lihtne õunakook pärmitaignal. Kaneeliga. Ja Mauri - koer, keda ma ei unusta iial. Ja siis veel laadad, mis enamasti toimusid sirelite õitsemise aegu. Isegi on meeles, millised nägid välja õnneloosi piletid. Alles eile tõin enda aiast vaasi nartsissid, mille vihm oli vastu maad peksnud ja kui seda nartsissi lõhna tundsin, kerkis pinnale mingi vana-vana mälestus. Mis siis ikkagi on nende nartsissidega... Võttis hetke aega taipamaks, millistesse mälusoppidesse sobrama minna. No muidugi - tutipidu! Tutipeole sai mindud koduaia tulpide või nartsissidega. Ja siis muidugi kõik need kogupere käigud siia-sinna metsa, suurematel suured ämbrid, väiksematel väiksed ämbrid - küll vaarikale, küll mustikale, siis pohlale, siis murakale ja siis jälle jõhvikale. Tunnistan, et mingis vanuses need mind niiiiiii väga ei võlunud. Võttis terve igaviku, et pang nende pisikeste marjadega täita. Ära tüütas, noh. No ja seenel tuli ka veel käia.
Kuigi ilma seinte ja katuseta pea kohal on raske endale kodu ette kujutada, on kodu minu jaoks siiski pigem tunne. On lõhn. Ja on helid. Soojus - päris tule soojus ahjus või kaminas. Terve hulk mälestusi ja lugusid. Ja vahel on kodu ei midagi muud, kui üks süli ja üks kätepaar, mis sind hoiab, kui kõik tundub halvasti. Kodu sa ei osta. Maja - seda küll, et maja või krundi sa ostad, aga kodu sa lood.Kodu - see on inimesed. Olulised inimesed - pereliikmed, sõbrad, sugulased. Kodu on kokkusaamise koht. Mäletan oma 35-päevast reisi Peruusse 2001. aasta sügisel. Pika reisi vältel tuli koduigatsus kimbutama. Olime parasjagu Cuscos. Leidsin seal ühe Iiri pubi. Oma õhtu ma seal veetsingi, et koduigatsust leevendada - Iiri pubi oli ju tihtilugu minu ja mu sõprade, kursakaaslaste kokkusaamise koht ka Tallinnas. Sellest, et mu elu ühel päeval Iirimaal jätkub, mõistagi mul siis veel aimu polnud.
Kodu on koht, kus algab sinu lugu. Elu esimesed suuremad õppetunnid õpime kodus. Jajaa - potil käima ning noa ja kahvliga sööma... Üksteisega arvestama. Jagama. Tingimusteta armastama. Andestama. Elu ja asju mõtestama. Väärtustama. Aga võib juhtuda ka, et ei õpi. Mitte midagi ei õpi peale potil käimise. Küllap siis elu õpetab. Nii või teisiti ole kohe täitsa mureta - kui ühel päeval suurde maailma lendad, teeb elu kõiges õpitus nagunii mitmelgi korral põhjaliku inventuuri, mille järel võib juhtuda, et nii mõndagi tuleb muuta. Siis ühel päeval koju tagasi minnes märkad, et kodu on ikka seesama. Midagi suurt pole muutunud, isegi lõhn (igal kodul oma) on sama - muutunud oled sina ise. Aga see lugu, mis algas sellest kodust, elab sinus ja sinuga edasi. Elus peab julgema seigelda, kasvõi esmapilgul pööraseid asju ette võtta, et mõista, kes sa tegelikult oled ja kuhu kuulud. Või polegi sellist asja olemas nagu kuulumine?
Paar päeva tagasi sattusin vestlema ühe oma lapse klassikaaslase emaga, kes oli kümme aastat oma kodust Iirimaal eemal Rootsis elanud ning seal rootslasega abiellunud ja pere loonud. Möödunud sügisel kolisid nad oma kolme lapsega Iirimaale. Küsisin, kuidas nad on ennast sisse seadnud ja kas lapsed on kenasti kohanenud. Tema vastu, et nad kolivad tagasi. Lapsed on ainsad, kes kohanesid kiiresti ja kergelt. Rootslasest abikaasale olla see raske olnud. Ja ka tema ise avastas, et liiga palju on muutunud - just riigis ja ühiskonnas ja ta ei tunne ennast siin enam üldse hästi. Ja isegi sõpru pole siin enam - kõik on oma eludega omal moel edasi liikunud. Kogu tema olekust õhkus tubli annus kurbust, kui ta ütles, et ei suuda ära oodata, kui Rootsi tagasi saaks. “Ah, mis seal ikka - mu kodu on seal, kus on minu pere!”, ütles ta lõpetuseks.
Pärast seda jutuajamist mul kohe terve päeva kriipis ja kiskus pisaraid. Püüdsin nuputada, kuhu mina siis tegelikult kuulun? Kas pärast 12 aastat Eestist eemal elatud aega ma ikka kuulun veel Eestisse? Ja Iirimaal ma ka ju päris oma "jope" pole ega arvatavasti saagi kunagi olema. Mitte, et ma seda nii väga tahakski. Jumal tänatud, et mul on siin oma kodu, oma aed, oma nurk, kus rahulikult oma mõtteid mõlgutada, oma tegemisi toimetada ja ülejäänud maailmal end mitte häirida lasta. Siin oma väikses tagaaia nurgas adusin, et tegelikult eelistan üldse mitte kuuluda - ei kuhugi ega kellelegi peale iseenda.
Metsaigatsusele järgnes peagi - uskuge või mitte - igatsus külmade ja lumiste talvede järgi. Ja õige peagi tabas mind nälg - kultuurinälg. Ei, ei, ega see kõik nüüd tähenda, et siin midagi valesti või halvasti on. Siin on kõik lihtsalt teistmoodi. Omamoodi. Jaa, ma armastan Eestit. Ja ma armastan Iirimaad. Muidu oleks ju võimatu siin elada. Lihtsalt kurvaks teeb mind aeg-ajalt see, et Eestis ei saa ma olla igal sellisel hetkel, kui tahaks seal olla.
Küsisin oma lastelt, mida neile tähendab kodu. Kristina, see mu keskmine ütles: "Õnnelik hubane koht, kus on ema ja isa ja õeke ja vennake". Jah, see siin on minu kodu, kus minu jaoks jätkub lugu, mis sai kunagi alguse Pärnumaa metsade vahel. Siin algab minu laste lugu ja kes seda teab, kus ja kuidas nende lood tulevikus jätkuvad. Kui meile külla satute ja siin parasjagu mingi segadus valitseb, siis vabandust, aga me elame siin. Siin loome oma mälestusi, siin sünnivad meie suuremad ja väiksemad draamad, komöödiad ja tragöödiad. Kuna kodus oleme me kõik need, kes me tegelikult oleme (enamasti) ilma igasuguste maskideta, siis siin käib elu oma täies ja tõetruus hiilguses! "Kodus mõni väike asi korraga on suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur." (Juhan Viiding). Siin me koos loome oma elu, kus lõpptulemusest olulisem on protsess. Loodan, et me kodu ei ole ainult kindlus, vaid on ka koht, mis inspireerib lapsi suurde maailma lendama ja avastama, õppima, kogema, seiklema ja end proovile panema. Ja alati iseendaks jääma, vabad olema, mitte kuhugi ja mitte kellelegi kuuluma peale ise enda.
Seda, kuidas mu laste lood jätkuvad pärast seda, kui nad on valmis siit kodust välja lendama, ma mõistagi ei tea. Ka ei tea ma veel päris täpselt sedagi, kus mu enda lugu jätkub. Kas jään siia neid koos nende oma lastega tagasi või külla ootama mõne maitsva toidu lõhn neid uksel tervitamas ja teadustamas, et neid on oodatud. Või on veel mingigi võimalus tulevikus Eesti metsade vahel elada. Või saab meie kõigi kohtumispaigaks hoopis mõni muu paik siin planeedil maa. Täitsa vahva oleks ju olla vanaema, kes lastelastele Havail surfamist ja sukeldumist õpetab.
Aga üht ma loodan - et ma kunagi ei pea endalt küsima, kus on kurva kodu. Kodu on südames. See osa kodust, mida ei pea kokku ega lahti pakkima ja on alati kaasas. Armastus ei jäta sind kunagi kodutuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar