Vahel on mõne inimesega nii, et enne, kui teda näed või märkad, tunned tema lõhna - parfüümi või muud aroomi, mille peale hakkad ringi vaatama ja otsima, kust see tuleb. Nii on ka sügisega - enamasti juhtub see millalgi augustikuus, kui nina hakkab õhust tõmbama seda sügisele iseloomulikku niisket ja veidi kõdust hõngu. Isegi, kui loodus sügise vaikset ja salajast saabumist veel õieti ei reeda. Või kui mingit märki otsida, siis ehk kombainid viljapõllul ja tasapisi punetama hakkavad pihlakamarjad - kui need silma hakkavad, siis tead, et kaua pole enam jäänud... Ja selle sügise lõhnaga kaasneb esimese hooga alati selline kurbus - selline tunne, nagu peo lõpus, kui vanasti tuledega vilgutama hakati andmaks märku, et "Hakkame lõpetama! Hakkame lõpetama!". See alati kaua oodatud ja vaid üürikesena näiv suvi hääbub iga kord sügisesse niisama vääramatult nagu iga päev vajub õhtusse... Natuke võtab aega, et sellega leppida, aga niipea, kui oled leppinud, hajub ka kurbus. Suve kergemeelne pidu võib küll lõpule jõuda, kuid algamas on uus suurejooneline, aga ka veidi dramaatiline pidu - sügisball. Tegelikult on see nagu lõpupidu, mis tähistab valguse, kasvamise ja küpsemise aja lõppu. Juba augusti teises pooles võib näha, kuidas madalamalt paistev päike loob müstilist kuldset valgust enne veel, kui puud ja põõsad kuldseid toone võtma hakkavad. Ja kui siis ükskord hakkab värve looma! Päikseliste sügispäevade jalutuskäigud on kui värviteraapia! Aga ka hallide ja sombuste ilmadega on mulle alati meeldinud jalutamas käia - veidi nukrad ja dramaatilised sügispäevad annavad võimaluse iseenda sügavust mõõta. Midagi selles sügises tõepoolest on, mis sügaval sisemuses midagi liikuma paneb... Noh ja muidugi siis need aina pimedamaks ja pikemaks venivad õhtud... Kui maikuus ei tihka õieti magadagi, siis sügisel võib täitsa rahulikult ja süümepiinadeta varem õhtule minna - voodisse pugeda või ennast diivani nurka kerra kerida, vastu akent krabisevat vihma kuulata ja niisama olla. Prantsuse filosoof Albert Camus on öelnud ilusasti: "Autumn is a second spring when every leaf is a flower" - Sügis on teine kevad, kus iga leht on nagu õis. Ja kui kevadel ja suvel õisi nagu ei raatsikski noppida, siis sügis puistab su kogu selle iluga lihtsalt lahkelt üle. Nii sai erinevat värvi ja kujuga lehti siit-sealt jalutuskäikudelt kaasa toodud ja raamatute vahele ja alla kuivama pandud. Raamatute vahel hoidsin neid vähemalt kolm nädalat, mõned olid ka kauem. Lõuendile kleepisin lehed värviratta põhimõttel dekupaažis kasutatava Mod Podge'ga. Mod Podge'ga katsin lehed ja kogu lõuendi ka pealtpoolt - see tõi lehtede kuivatamisel tiba tuhmunud värvid uuesti säravalt välja ja andis kõigele kaitsva kihi.
Öelge nüüd päris ausalt, kes pole kordagi oma elus “ninakolli” suhu pannud? Seda küsides ei ootagi ma ehk nii palju seda ausat vastust (mida ma arvan juba nagunii teadvat), kuivõrd reaktsiooni, mida see küsimus kelleski tekitab. :D Tegelikult päris rõve ju? Aga lapsena ikka tegid, enne, kui keegi ütles, et nii ei ole ilus ja nii ei tehta! Või mis on see kõige, kõige hämaram asi, mida sa teiste eest varjatult teed või mõtled? Kas ainult puuksutad salaja ja muidu oled pühak? Ja kuidas on lugu sitapeadega? Oled sa keegi, kes avalikult või vaikselt oma mõtetes kutsub pooli inimesi sitapeadeks? Või oled hoopis see, kes leiab - ja vahet pole, kas avalikult seda välja öeldes või vaikselt oma mõtteis muiates - et need, kes üldse sellist sõna, nagu sitt või sitapea suhu võtavad, on ise seda nime väärt? Aga oled sa kunagi mõelnud, et iga kord, kul sa mõne niinimetatud sitapeaga kohtud, seisad sa silmitsi iseenda varjuga? Ja kindel mis kindel - kui sina juhtud olema üks nendest, kes ütleb: “Oih, mis õudne asi, kedagi niimoodi sitapeaks kutsuda! Järelikult ise oled”, siis ka sinu enda varjus istub üks säärane mitte just kõige aktsepteeritavama staatusega tegelane. Kusagilt netiavarustelt on silma jäänud selline ütlemine: ma ei ole see, kelleks sa mind pead - sina oled see, kelleks sa mind pead. Ennast on kerge selle abil justkui õigustada, aga… Sama kehtib ju ka vastupidi, kuigi sellele me miskipärast eelistame mitte mõelda: sina ei ole see, kelleks ma sind pean - mina olen see, kelleks ma sind pean. Deepak Chopra ütleb: "Kui ma ei taha enda kohta midagi teada, siis ma projitseerin seda sinus. See, mida ma eitan iseendas, seda kujutan ma ette sinus.”. “Meil kõigil on vari”, ütleb Deepak Chopra. “Kui sul pole varju, siis tähendab see seda, et sa ei ole valguses - kui oled pimeduses, siis muidugi, ei ole sul varju”. Teisalt jälle annab vari tunnistust mingist ainest - mingi tihke materiali olemasolust. Vari on tõestuseks materiaalsest reaalsusest. Vari on inimeseks kehastumise mõõde. Ja see mõõde annab meile sügavust, teeb meid kolmemõõtmeliseks. “Kõik see, mis meid teiste juures häirib, võib aidata mõista iseennast” - C. Jung. Varju seostataksegi eelkõige Carl Gustav Jungiga - ühe 20. sajandi oluliseima mõtleja ning analüütilise psühholoogia rajajaga. Jungi järgi on vari see osa meist, mille kohta on meile öeldud, et see on midagi halba ja negatiivset. See on see “tume" osa meist, mida me tunda ei taha, mida me endas eitame, alla surume, mille pärast häbi või süüd tunneme ning mida me kiivalt varjata püüame. Õigupoolest ongi meie vari meie teadvusest välja teadvustamatusse lükatud. Ja neid meie poolt teadvustamata omadusi, mis meie varjus peituvad, me projitseerime meist väljaspool asuvatele isikutele või asjadele, et need saaksid meile nähtavaks ja et meil tekiks võimalus neid ära tunda ning endale teadvustada. Teadvustamise kaudu toimub varju järkjärguline integreerimine, et meie isiksus saaks terviklikuks. Vaadake beebisid - nad on jumalikud, eks! Nende isiksus ei ole veel välja kujunenud, nad on puhas teadvus, nagu ütleb Eckhart Tolle. Aga mitte kauaks. Mõelge kasvõi nende nn "kohutavate kaheste” peale (mul üks niisugune kodus praegu :D). Beebist saab väikelaps ja algab drill - mida tohib ja mida ei tohi, mis sobib ja mis ei sobi, mis on kena ja viisakas ja mida ei peaks… Hakkab tekkima vari ja selle täiendstruktuur persona. Persona tuleb ladina keelest ja tähendab maski. See on see osa meist, mida me maailmale näitame ning millisena me soovime, et maailm meid näeks ja tunneks. Sellega seonduvalt meenub mulle üks lugu, mida üks mu kunagine töökaaslane rääkis oma tütrest. Tema väike tütar nii armastas inimesi jälgida ja vaadata. Ja muidugi kommenteerida. Ja muidugi kõva häälega. Tema ema siis talle ütles, et nii ei ole ilus. "Ja kui sa kohe üldse mitte midagi ütlemata olla ei saa, oota, kuni oleme tagasi kodus ja ütle mulle siis". Järgmine kord bussis olles hüüdis tütar: “Emme, vaata, kas sa seda roosa kübaraga tädi näed? Jäta meelde - temast me kodus räägime!”...Meie vari sõltub suuresti sellest, millises perekonnas ja millises ühiskonnas me üles kasvame, milline on selle ühiskonna kultuuriline ja religioosne taust, väärtussüsteem, milline on meie perekonna sotsiaalne taust jne. Igal omadusel on vastandomadus - nendel omadustel, mida me julgeme või soovime maailmale näidata, on mõni vastandomadus, mille tihti olemegi (ebateadlikult muidugi) oma varju taandanud. Tegelikult ei ole olemas ei häid ega halbu omadusi - sõltuvalt ajast ja olukorrast on olemas õigesti või valesti kasutatud omadused. Näiteks on tütarlast kasvatatud maast madalast selle põhimõtte järgi, et "head tüdrukud" ei räägi liiga palju ja nende ülesandeks elus ongi pigem ilus olla, lapsi sünnitada ja kasvatada ning üldse olla pigem hoolekandja rollis. Ja nii kasvabki üles naine, kellel puudub enesekindlus enda eest vajalikul hetkel seista ja tema jaoks on tema enda tõe rääkimine kui tohutu eneseületamine. Sest julgus ja enesekindlus seda teha sai kunagi taandatud varju kui midagi häbematut ja kasvatamatut. Nii võib meie varjus peidus olla osa meie tegelikust jõust ja potentsiaalist. Vari on osa meie tegelikust olemusest ja panustab meie terviklikkusse ja tegelikku suurusse sama palju kui sõnnik panustab roosi lõhna. See mõte on laenatud Alan Watts'ilt. Alan Watts (1915-1973) on Inglismaal sündinud ja Ameerikas tegutsenud filosoof ja mõtleja, kes oli zen-budismi ja teiste ida õpetuste tutvustaja. Ta on kirjutanud mitmeid raamatuid ja Ameerikas populaarsust kogunud ka oma loengute ja raadiovestlustega. Varju ja selle aktsepteerimise kohta mõtiskleb Watts järgmiselt (allpool on toodud ka link vastavale youtube videole inglise keeles, mille tõlkisin ainult veidi lühendatud kujul): "Igaüks meist peaks oma eluajal tegema kahte asja: mõtlema surma üle, uurima luukeresid ja pealuid ning spekuleerima mõttega, kuidas võiks tunduda minna magama ja mitte kunagi enam ärgata. Mitte kunagi… See on mõtisklemiseks küll pigem sünge teema, aga nii nagu põlluramm on väetiseks taimedele, nii on surma üle mõtlemine ja selle aktsepteerimine vägagi hooguandev loovaks eluks. Sellest võib imelisi asju sündida! Ja teine asi, millesse tasuks süüvida, on võimalus, et sa oled absoluutselt isekas, nii et sul pole enda kohta kohe üldse mitte midagi head öelda - et sa oled täielik kaabakas! Kui uurida sügavamalt isekuse olemust, mida sa avastad? Ütled: "Ma armastan iseennast. Ma otsin ainult seda, mis mulle hea”. Aga kes on see “mina”, keda ma armastan? Mida ma tegelikult tahan? Ja selles saab üks lõputu pusle… Ma armastan ennast… Kes on “mina”? Kuidas ma tean või tunnen iseennast? Mis mulle pähe tuleb, on see, et ma saan ennast tunda ainult läbi sinu. Sest alati, kui ma räägin millestki, mille olemasolust teadlik olen ja mis mulle meeldib, siis on see alati vaadeldav, kui midagi sellist, mis eristub minust, mis asub väljaspool mind. Mul ei ole kunagi võimalik vaadelda mind, seda pärismina. See on justkui alati millegi taga peidus. Ja sellepärast ei teagi ma päriselt, kas see “mina” mulle meeldib või mitte? Äkki ei meeldigi!Ehk on see psühhoterapeudi küll õõvastav, aga oluline ülesanne integreerida meis kuri ja selle funktsioon nii, nagu see meisse pandud on. Sest vaadake - alati on see ikka kurinahk, kurat, meile tundmatu, väljaheidetu, patuoinas, lurjus, mingi negatiivne tegelane, must lammas, see, mida me kutsume kärbseks supi sees, kust kõik lood hargnema hakkavad. Teiste sõnadega - selleks et luua draama ja see näidendina lavale tuua, on vaja loosse sisse kirjutada mingi pahanduse element, mingi alatus, alatu tegelane. Sama on ka elu üldises plaanis - seal peab olema vari. Sest kui puudub vari, siis puudub ka aine. Ja just sellepärast ongi kuritegevuse ja millegi püha vahel selline iseäralik seos. Püha olemine tähendab muidugi midagi enamat, kui lihtsalt hea olemine. Head inimesed ei ole alati ilmtingimata pühad inimesed. Püha inimene on keegi, kes on tervik (siin mängib Watts sõnadega ‘holy’ ja ‘whole’; sõnade hääldus on sama, aga kirjapilt ja tähendused erinevad - ‘holy’ tähendab püha ja ‘whole’ tervik. M.A.). Püha/terviklik inimene on keegi, kes on eneses lepitanud ja ühendanud oma vastandpooled. Ja just sellepärast on niisugused inimesed natuke segadusttekitavad ja teised inimesed võivad neile reageerida väga imelikult moel, sest nad ei ole võimelised aru saama ja enda jaoks otsustama, kas tegemist on pühakute või kelmidega. Ja just sellepärast ongi paljud pühad inimesed läbi ajaloo kõige selle hea kõrval, mida nad loonud on, korraldanud ka palju pahandust. Võtke või Jeesus Kristus. Kõik see jama, mida Kristus korda suutis saata on absoluutselt kokkuarvamatu - mõelge ristiretkedele, inkvisitsioonile… Ainult taevas teab, mida kõike on Kristuse nimel tehtud ja korda saadetud! Jungil oli suurepärane huumorimeel. Ja ta teadis, et mitte keegi ei saa olla täielikult ja lõpuni aus. Sa võid olla päris edukas oma motivatsioonide ning oma salapärase alateadvuse lähemal vaatlemisel ja hindamisel, aga alati jõuad kuskil maal sellesse punkti, kus ütled endale: “Okei, mulle vist hakkab nüüd aitama…” Huumorimeel on üks väga naljakas asi. Põhimõtteliselt on huumor võime naerda iseenda üle. Muidugi on olemas ka selline õel huumor, kus me naerame teiste üle, aga tõeline sügav huumor on tegelikult naer iseenda üle. Mida üldse on enese üle naerda? Mis paneb sind enda üle naerma? Kas pole see mitte sinu teadmine või arusaamine selle kohta, et see, mis toimub sinust väljaspool, võib olla suuresti erinev sellest, mis toimub sinu sees? Kui ma annaksin teile mõista, et see, mis toimub teie sees, võib olla täielik vastand sellele, mis toimub teist väljaspool, siis see ajab inimesi naerma - loomulikult juhul, kui ma seda just pahatahtlikult ei tee. Aga kui ma asuksin jutlustaja positsioonile ja tema suhtumisega ütleksin teile: “Te olete kari patuseid ja te peate oma meelt parandama!”, siis see ei ajaks kedagi naerma. Aga kui ma ütlen: “Lõppude lõpuks poisid jäävad poisteks ja tüdrukud jäävad tüdrukuteks ja me kõik teame seda”, siis kõik naeravad. Mis siis tegelikult toimub? Enne, kui ma alustasin, saatsin teie hulgas ringi käima mõned tükid erinevaid tikandeid ja ma olen täiesti kindel, et te olete aru saanud, miks ma seda tegin. Sest tikandi kahe erineva poole vahel on suur-suur erinevus. Olenevalt tikandist, võib tikandi pahupool olla väga erinev selle õigest poolest, sest pahupoolelt on näha, kuidas inimesed niiöelda lõikavad ehk kasutavad otseteid. Õigel poolel on kõik korrektne ja ilus, aga pahupool võib olla vägagi segamini ja sassis. Millist poolt te maailmale näitate? Pahupoolel on kõik need väikesed trikid ja nn lõikamised ja kavaldamised ehk otseteed. Ja täpselt nii on ka meie elus - lükkame kiiruga tolmu vaiba alla kokku vahetult enne, kui külalised saabuvad. Me kõik teeme niisuguseid asju! Ja kui sa püüad väita või õigemini arvad, et sina küll nii ei tee (“minu tikand näeb mõlemalt poolelt välja täpselt samasugune”), siis tüssad sa iseennast. Sest mida sa sel juhul tegelikult teed, on see, et "lõikad” ja kavaldad mõnes teises dimensioonis - selles, mida sa hoiad oma teadvusest väljaspool. Absoluutselt igaüks meist kavaldab vahel ja igaühes meist on teatud määral kahepalgelisust ja pettust. Olen tihti öelnud, et elu on draama ja draama - see on puhas pettus! On näitemäng! Kui sa koorid sibulat ja sa ei tunne täpselt sibula olemust ehk sa ei tea, mis sibul on… Sa koorid ja koorid ja otsid seda viljasüda, mis pea igas viljas olemas on. Kui oled sibula "lõpuni lahti koorinud”, siis avastad, et sibulal polegi viljasüdant, on põhimõtteliselt vaid hunnik koori. Pettumus missugune! Aga mida tuleb meeles pidada on see, et need nõndanimetatud koored on ka osa sibulast, mida sa sööd. Umbes sama lugu on siis, kui uurid ennast ja enda motivatsioone: kiht-kihi haaval tungid aina sügavamale leidmaks seda, mis on sinus tõeliselt algupärane ja ehtne. Sellepärast antaksegi Zen-budismis lahendada koan’e, mis nõuavad täiuslikult siirast tegu. Tegu, mis oleks täielikult ja absoluutselt puhas ja siiras. Ja selle kallal annab tõsiselt vaeva näha, sest inimesed teavad alati, et meister püüab neid igal juhul lõksu. Sest ta loeb nende mõtteid. Kas teate seda von Kleist’i lugu mehest, kes võitles karuga ja karu suutis lugeda tema mõtteid? Seega ainus viis karust võitu saada oli teha seda vastava eesmärgita, kuna vastasel juhul karu teaks seda ette. Täpselt sama lugu on Zen-meistriga - sul tuleb sooritada siiras tegu mitte-eesmärgipäraselt, aga kuna sind on pandud niisugusesse olukorda, kus selle sooritamine on pigem formaalne ja sul tuleb see tegu sooritada teatud eesmärgil, siis oledki tegelikult lõksus." ****** Aga mida ütleks varju kohta E. Tolle? Tegelikult on temalt seda ka küsitud, et kas tal ka vari on. Ja Tolle vastas sellele nii: "Kui sa küsid kelleltki, kas tal ka vari on ja ta ütleb, et tal pole varju, siis tead kindlalt, et tal tegelikult on vari. Ja kui ta ütleb, et jah, tal on vari, siis tal tegelikult seda pole. Sest vari, mis on jungiaanlik termin ja mida ma ise enamasti ei kasuta, on tegelikult see osa teist, millest te teadlik ei ole. Sest niipea, kui te sellest teadlikuks saate, siis ei ole see enam teie ebateadlikkus ja nii ei ole ka enam varju. Seega, kui on tegemist mingi ebateadlikkusega teie elus ja kui see on tõesti vari teie teadvuses, siis loomulikult ei tea te selle olemasolust mitte midagi. Te võite küll teada, et teil on mingisugune käitumismuster, aga te ei ole seda enda jaoks teadvustanud, et see võib olla mingi ebateadlik osa teist. Te võite öelda: ”Loomulikult ajab mind iga kord raevu see, kui keegi üht või teist mainib sellepärast, et…” ja sellele järgneb mingisugune õigustus. Te ei ole ära tundnud, et tegelikult on see teis peituv ebateadlik käitumismuster. Või te pole sellest absoluutselt teadlik ja karjute: “Ma pole kunagi vihane! Miks te kõik mind alat süüdistate, et ma vihane olen!?” Viha on teis olemas, aga te pole seda endale teadvustanud ja lausa eitate seda. Seega, sel, kes iganes ütleb, et tal pole varju, vägagi tõenäoliselt on vari. Ja kui keegi ütleb, et “jah, ma olen aru saanud, et teatud käitumismustrid minus korduvad…” Loomulikult koduvad, sest nii kaua, kui sul on keha, jäävad teatud mustrid või mõned teatud tegemise viisid korduma. Aga, kui sa oled nendest teadlik, siis pole see nii väga enam su vari. Samamoodi võime rääkida ego seisukohast. Kui oled teadlik enda teatud käitumismustritest, mis tulenevad egost ja nad ikka veel mingil määral toimivad sinus, või sa elad enamasti teadlikult, aga mõnikord teatud hetkedel need mustrid veel siiski toimivad, aga sa lihtsalt ei anna nendele oma energiat ja oled nendest teadlik, siis õigupoolest pole see enam sinu ego. Ego on vaid meele tähelepanuta jäänud osa. Ego on see osa teist, mille kohta te ei tea, et see on teie ego. Teis puudub teadlikkus selle kohta, on vaid tingitud mõtlemine. Sellest teadlikuks saamine heidab sellele valgust ja kui valgus paistab varjule, siis vari kaob. Vari tähendab valguse puudumist ja valgus tähendab teadvust. Niipea, kui oma egost teadlikuks saate, lakkab ego olemast. Tõeline ego on see osa teist, mida te ei tunne ja see tähendab ebateadlikkust." ******** Oscar Wilde on öelnud: “See, mida inimesed peavad oma keha varjuks, ei ole keha vari, vaid on hinge keha.” Ja loeb veelkord: “See, mida inimesed peavad oma keha varjuks, ei ole keha vari, vaid on hinge keha.”
On, mille üle mõtiskelda, aga jumala pärast, mitte raskelt ega üleliia tõsiselt - ikka kergelt, mänguliselt ja huumoriga. Ja mis peamine - ärge laske oma varjul endale kolli teha ;)
Mis on kodu? Kus on kodu? Kus on kodukoht? Kindel see, et neli seina ja katus pea kohal ei tähenda veel ilmtingimata kodu. Kodu - see on üks vana ja kulunud must-valge pildialbum. See on üks (vist üheksandas klassis, kui õieti mäletan) äralõigatud pats ühe sahtli taganurgas. Isa akordion ja mälestus sellest, kuidas ta seda mängis. Pühapäeval koos emaga küpsetatud kaneelirullid, lihapirukad või korp. Suved, mis varases vanuses tundusid lõpmata pikad ja koduõu, mis oli nii piisavalt suur, et tundus maailm piirdubki sellega. Vennaga peetud suuremad ja väiksemad tülid. Jasmiin maja nurgas ja selle magus aroom. Terve pikk rida roosasid pojenge, mida oli näha juba kaugelt teel koju. Õuest nöörilt toodud ja triigitud (ilmtingimata triigitud!) värskete linade lõhn pärast mõnusat vanni. Iidamast-aadamast vanad jõuluehted. Pööning täis asju, mille olemasolu ammu unustet ja mida tore jälle leida ja avastada. Värskelt niidetud muru lõhn. Sügisesed kartulivõtu talgud, pärast mida enamasti alati oli õhtusöögiks kanapraad ja magustoiduks õunakook. Lihtne õunakook pärmitaignal. Kaneeliga. Ja Mauri - koer, keda ma ei unusta iial. Ja siis veel laadad, mis enamasti toimusid sirelite õitsemise aegu. Isegi on meeles, millised nägid välja õnneloosi piletid. Alles eile tõin enda aiast vaasi nartsissid, mille vihm oli vastu maad peksnud ja kui seda nartsissi lõhna tundsin, kerkis pinnale mingi vana-vana mälestus. Mis siis ikkagi on nende nartsissidega... Võttis hetke aega taipamaks, millistesse mälusoppidesse sobrama minna. No muidugi - tutipidu! Tutipeole sai mindud koduaia tulpide või nartsissidega. Ja siis muidugi kõik need kogupere käigud siia-sinna metsa, suurematel suured ämbrid, väiksematel väiksed ämbrid - küll vaarikale, küll mustikale, siis pohlale, siis murakale ja siis jälle jõhvikale. Tunnistan, et mingis vanuses need mind niiiiiii väga ei võlunud. Võttis terve igaviku, et pang nende pisikeste marjadega täita. Ära tüütas, noh. No ja seenel tuli ka veel käia.
Kuigi ilma seinte ja katuseta pea kohal on raske endale kodu ette kujutada, on kodu minu jaoks siiski pigem tunne. On lõhn. Ja on helid. Soojus - päris tule soojus ahjus või kaminas. Terve hulk mälestusi ja lugusid. Ja vahel on kodu ei midagi muud, kui üks süli ja üks kätepaar, mis sind hoiab, kui kõik tundub halvasti. Kodu sa ei osta. Maja - seda küll, et maja või krundi sa ostad, aga kodu sa lood.
Kodu - see on inimesed. Olulised inimesed - pereliikmed, sõbrad, sugulased. Kodu on kokkusaamise koht. Mäletan oma 35-päevast reisi Peruusse 2001. aasta sügisel. Pika reisi vältel tuli koduigatsus kimbutama. Olime parasjagu Cuscos. Leidsin seal ühe Iiri pubi. Oma õhtu ma seal veetsingi, et koduigatsust leevendada - Iiri pubi oli ju tihtilugu minu ja mu sõprade, kursakaaslaste kokkusaamise koht ka Tallinnas. Sellest, et mu elu ühel päeval Iirimaal jätkub, mõistagi mul siis veel aimu polnud.
Kodu on koht, kus algab sinu lugu. Elu esimesed suuremad õppetunnid õpime kodus. Jajaa - potil käima ning noa ja kahvliga sööma... Üksteisega arvestama. Jagama. Tingimusteta armastama. Andestama. Elu ja asju mõtestama. Väärtustama. Aga võib juhtuda ka, et ei õpi. Mitte midagi ei õpi peale potil käimise. Küllap siis elu õpetab. Nii või teisiti ole kohe täitsa mureta - kui ühel päeval suurde maailma lendad, teeb elu kõiges õpitus nagunii mitmelgi korral põhjaliku inventuuri, mille järel võib juhtuda, et nii mõndagi tuleb muuta. Siis ühel päeval koju tagasi minnes märkad, et kodu on ikka seesama. Midagi suurt pole muutunud, isegi lõhn (igal kodul oma) on sama - muutunud oled sina ise. Aga see lugu, mis algas sellest kodust, elab sinus ja sinuga edasi. Elus peab julgema seigelda, kasvõi esmapilgul pööraseid asju ette võtta, et mõista, kes sa tegelikult oled ja kuhu kuulud. Või polegi sellist asja olemas nagu kuulumine?
Paar päeva tagasi sattusin vestlema ühe oma lapse klassikaaslase emaga, kes oli kümme aastat oma kodust Iirimaal eemal Rootsis elanud ning seal rootslasega abiellunud ja pere loonud. Möödunud sügisel kolisid nad oma kolme lapsega Iirimaale. Küsisin, kuidas nad on ennast sisse seadnud ja kas lapsed on kenasti kohanenud. Tema vastu, et nad kolivad tagasi. Lapsed on ainsad, kes kohanesid kiiresti ja kergelt. Rootslasest abikaasale olla see raske olnud. Ja ka tema ise avastas, et liiga palju on muutunud - just riigis ja ühiskonnas ja ta ei tunne ennast siin enam üldse hästi. Ja isegi sõpru pole siin enam - kõik on oma eludega omal moel edasi liikunud. Kogu tema olekust õhkus tubli annus kurbust, kui ta ütles, et ei suuda ära oodata, kui Rootsi tagasi saaks. “Ah, mis seal ikka - mu kodu on seal, kus on minu pere!”, ütles ta lõpetuseks.
Pärast seda jutuajamist mul kohe terve päeva kriipis ja kiskus pisaraid. Püüdsin nuputada, kuhu mina siis tegelikult kuulun? Kas pärast 12 aastat Eestist eemal elatud aega ma ikka kuulun veel Eestisse? Ja Iirimaal ma ka ju päris oma "jope" pole ega arvatavasti saagi kunagi olema. Mitte, et ma seda nii väga tahakski. Jumal tänatud, et mul on siin oma kodu, oma aed, oma nurk, kus rahulikult oma mõtteid mõlgutada, oma tegemisi toimetada ja ülejäänud maailmal end mitte häirida lasta. Siin oma väikses tagaaia nurgas adusin, et tegelikult eelistan üldse mitte kuuluda - ei kuhugi ega kellelegi peale iseenda.
Õnnel ei pruugi olla ainult üks aadress, õnnel võib olla päris mitu aadressi. Ma armastan Eestit. Ja ma armastan Iirimaad. Valitsuste ja riigimeestega peame igal pool kuidagi hakkama saama. Kurb on näha nii siin kui seal, kuidas need inimesed, keda rahvas on valinud enda ja oma maa eest seisma ja hoolitsema, seda mitte ei tee. Nii kaugele ma oma jutuga ei plaaninudki jõuda, aga jõudsin, kuna männimetsa lõhn on osa minu kodust ja kodutundest. Mäletan, et üsna esimese asjana lidusin metsa, kui esimest korda pärast Iirimaale kolimist Eestit külastasin. Iga nahapooriga lausa ahmisin ja õgisin hilissügisese männimetsa niisket embust ja lõhna. Mets oli esimene asi, millest siin kohe alguses kiiresti ja kohutavalt puudust hakkasin tundma. Mees ikka püüdis mind veenda metsade olemasolus Iirimaal näidates mulle paari metsatukka meie siinses kodukandis. See tähendab vabalt loendatavat hulka puid mitmes reas selliselt, et valgus paistab läbi. Minu ainus suur lootus on, et Eestis tänast olukorda vaadates nii kaugele ei jõuta, et enam metsa mõistetki ei teata. Puudetukk ei ole ju mets!
Metsaigatsusele järgnes peagi - uskuge või mitte - igatsus külmade ja lumiste talvede järgi. Ja õige peagi tabas mind nälg - kultuurinälg. Ei, ei, ega see kõik nüüd tähenda, et siin midagi valesti või halvasti on. Siin on kõik lihtsalt teistmoodi. Omamoodi. Jaa, ma armastan Eestit. Ja ma armastan Iirimaad. Muidu oleks ju võimatu siin elada. Lihtsalt kurvaks teeb mind aeg-ajalt see, et Eestis ei saa ma olla igal sellisel hetkel, kui tahaks seal olla.
Küsisin oma lastelt, mida neile tähendab kodu. Kristina, see mu keskmine ütles: "Õnnelik hubane koht, kus on ema ja isa ja õeke ja vennake". Jah, see siin on minu kodu, kus minu jaoks jätkub lugu, mis sai kunagi alguse Pärnumaa metsade vahel. Siin algab minu laste lugu ja kes seda teab, kus ja kuidas nende lood tulevikus jätkuvad. Kui meile külla satute ja siin parasjagu mingi segadus valitseb, siis vabandust, aga me elame siin. Siin loome oma mälestusi, siin sünnivad meie suuremad ja väiksemad draamad, komöödiad ja tragöödiad. Kuna kodus oleme me kõik need, kes me tegelikult oleme (enamasti) ilma igasuguste maskideta, siis siin käib elu oma täies ja tõetruus hiilguses! "Kodus mõni väike asi korraga on suur. Kodu oleme me ise: väikene ja suur." (Juhan Viiding). Siin me koos loome oma elu, kus lõpptulemusest olulisem on protsess. Loodan, et me kodu ei ole ainult kindlus, vaid on ka koht, mis inspireerib lapsi suurde maailma lendama ja avastama, õppima, kogema, seiklema ja end proovile panema. Ja alati iseendaks jääma, vabad olema, mitte kuhugi ja mitte kellelegi kuuluma peale ise enda.
Seda, kuidas mu laste lood jätkuvad pärast seda, kui nad on valmis siit kodust välja lendama, ma mõistagi ei tea. Ka ei tea ma veel päris täpselt sedagi, kus mu enda lugu jätkub. Kas jään siia neid koos nende oma lastega tagasi või külla ootama mõne maitsva toidu lõhn neid uksel tervitamas ja teadustamas, et neid on oodatud. Või on veel mingigi võimalus tulevikus Eesti metsade vahel elada. Või saab meie kõigi kohtumispaigaks hoopis mõni muu paik siin planeedil maa. Täitsa vahva oleks ju olla vanaema, kes lastelastele Havail surfamist ja sukeldumist õpetab.
Aga üht ma loodan - et ma kunagi ei pea endalt küsima, kus on kurva kodu. Kodu on südames. See osa kodust, mida ei pea kokku ega lahti pakkima ja on alati kaasas. Armastus ei jäta sind kunagi kodutuks.
Jõulupärja tegemine on minu jaoks natuke ka selline maagiline tegevus. Mäletan, kui kunagi Tallinnas veel elasin, sai sellest jõulueelsest pisut närvilisest ja ostusaginas linnast nädalavahetuseks vanematekoju pagetud. Seal metsaminek... Detsembrikuu pärastlõunane suht kiirelt hajuv päevavalgus, männimetsa lõhn ja talvine vaikus lõid sellise veidi müstilise atmosfääri, kus metsahaldjatega kõva häälega kõnelusi pidada tundus täiesti normaalne. Kogu vajamineva materjali nagu sammal, oksad, käbid jm korjamine. Siis sellest talvekargest jalutuskäigust värske ja valgustununa koju jõudmine ja pärja tegemine. See, mis sellest kõigest sünnib, ei ole ainult ust kaunistav jõuluehe. Sellel pärjal on siis juba hoopis teine tähendus. Sellesse ringi (ring ta ju on) on koondatud kogu sinu vägi, mõtted, ehk soovidki. See on saanud õnnistuse kõigilt neilt loodusvaimudelt, kelle käest kogu see kraam välja sai kaubeldud. Mõelge, millist energiat see võib kanda ja koondada! Seega - looge armastusega!
Iirimaal sai minu uueks ametiks florist. Väljaõppe sain ühelt siin tegutsevalt ja mitut lillepoodi omavalt hollandi floristilt. Nii kaua, kui lastega koduseks jäin, tema juures töötasingi, mis andis mulle võimaluse selles vallas oma loovust arendada ning uusi tehnikaid ja nippe juurde õppida.
Et mulle jõulupärgasid väga meeldib teha, siis sai sellest minu jõuludeaegne hobi. Paraku, sai igal jõulude ajal neid pärgasid ikka aina rohkem ja rohkem. Nii palju, et neid endale ja kõigile naabritele ning sõpradele ja tuttavatele juba aitas küll. Siis sealt edasi hakkasin neid kohalikul jõuluturul müüma. Siit mõned minu enda lemmikud:
Tegelikult on neid enamgi veel ja näha saab neid Facebooki lehel Sofia's Christmas. Või sirvi kataloogi Sofia's Christmas Catalogue, mis sündis koostöös fotostuudioga Bara A. Photography.
Mõistagi sai siis kogu sellest pärjategemisest kui maagilisest tegevusest kõigi looduses käikude ja muuga vahepeal pigem loominguline ja kunstiline tegevus.
Täna tegin enda uksele selle aasta jõulupärja. Ja algas see protsess ühe mõnusa jalutuskäiguga loodusesse. Ehk siis olen ringiga taas looduse ja maagia juures :) Kui vahepeal tegin pärgi paljude suuremate ja väiksemate detailidega ja jõulukaunistustega ning katsetasin erinevate materjalide ja värvidega, siis endale eelistasin teha lihtsa ja loodusliku. Männi- või kuuseoksi siinkandis vabalt loodusest korjata suurt ei ole, küll aga leidub elupuid. Nii sai korvike materjali täis ja ülearugi. Ainsaks ehteks rohelisele pärjale sai pitsiga kombineeritud lint. Kas pole mitte tõsi, et lihtsuses peitub ilu!?
Oksi jäi pärjast ülegi. Kuna need kõik on puult kenasti küsitud, siis ei kõlba ju midagi aianurka niisama visata. Aga mida ma nendega teen, sellest juba järgmises postituses.
Mida aeg edasi, seda kiiremini need jõulud jälle kätte tulevad ja nii need aastad aina lähevad... Kodukootu on pärast ühte postitust - seda esimest ja viimast aastal... mis aasta see nüüd oligi?- pikka aega vaikuses elanud. Mis ei tähenda muidugi seda, et näputööd kõik see aeg poleks üldse teinud. Aga kirjutamiseks ja eksponeerimiseks enam kuidagi aega ega energiat ei jagunud. Ehk hakkab nüüd paremini minema.
Tulles tagasi jõulude juurde... Teadupärast hakkavad esimesest detsembrist alates päkapikud vaikselt luurel käima ja sussi sisse kommi tooma. Meie sel aastal sussidega enam ei jända - õmblesin lastele üllatuseks advendikalendri ja neile meeldib see väga. Idee leidsin pinterestist. Niisuguse isetehtud advendikalendri suureks eeliseks on see, et taskud saab täita just selle magusaga, mis meeldib ja rõõmu teeb. Ühtlasi on see hiigelpäkapikk vahva ja lõbus kodukaunistus. Nimeks sai talle Julia, kuna pärit on ta Skandinaaviast, kus jõuludeks soovitakse sulle "God jul!"
Kunagi ehk saab talle seltsiks ka päkapikupoiss Julianus :)
Eestis kutsutakse seda trikoopaelaks - vaatasin just, et Abakhan reklaamis seda kui uut müügile jõudnud toodet. Olin selle ostnud nii umbes aastakese tagasi. Oli peas üks projekt, milleks seda kasutada plaanisin. Ja asusin kasutama ka, aga siis see projekt mind ühtäkki nii väga ei võlunudki - tulemus ei olnud päriselus nii fantastiline, kui seda kujutlenud olin :) Ja nii nad mul siin jalus vedelesid - kuus tokki erinevates värvides. Sel suvel pärast seda, kui koolitööd tehtud said, otsustasin need tokid "ära heegeldada" - no nii materjalide ärakasutamise eesmärgil! Kuna ma niisama mitte midagi tehes istuda ei oska, siis sobis see "ära heegeldamine" hästi rannapäevadeks. Iirimaal oli üle 18 aasta tõeline suvi (mis kestis küll ainult kolm nädalat juulikuus - ehk tuleb veel augustis korraks tagasi), kui rannas oli päris meeldiv aega veeta. Samal ajal, kui lapsed liivalosse ehitasid, emme heegeldas.
Lõpptulemused said sellised:
Oranz pael oli sama jäme kui sinised ja lillad, aga kollane pael oli tunduvalt õhem ja kergem. Seetõttu oranzist tegin kausi ja kollasest mati.
Vahel on mõne inimesega nii, et enne, kui teda näed või märkad, tunned tema lõhna - parfüümi või muud aroomi, mille peale hakkad ringi vaatama ja otsima, kust see tuleb. Nii on ka sügisega - enamasti juhtub see millalgi augustikuus, kui nina hakkab õhust tõmbama seda sügisele iseloomulikku niisket ja veidi kõdust hõngu. Isegi, kui loodus sügise vaikset ja salajast saabumist veel õieti ei reeda. Või kui mingit märki otsida, siis ehk kombainid viljapõllul ja tasapisi punetama hakkavad pihlakamarjad - kui need silma hakkavad, siis tead, et kaua pole enam jäänud... Ja selle sügise lõhnaga kaasneb esimese hooga alati selline kurbus - selline tunne, nagu peo lõpus, kui vanasti tuledega vilgutama hakati andmaks märku, et "Hakkame lõpetama! Hakkame lõpetama!". See alati kaua oodatud ja vaid üürikesena näiv suvi hääbub iga kord sügisesse niisama vääramatult nagu iga päev vajub õhtusse... Natuke võtab aega, et sellega leppida, aga niipea, kui oled leppinud, hajub ka kurbus. Suve kergemeelne pidu võib küll lõpule jõuda, kuid algamas on uus suurejooneline, aga ka veidi dramaatiline pidu - sügisball. Tegelikult on see nagu lõpupidu, mis tähistab valguse, kasvamise ja küpsemise aja lõppu. Juba augusti teises pooles võib näha, kuidas madalamalt paistev päike loob müstilist kuldset valgust enne veel, kui puud ja põõsad kuldseid toone võtma hakkavad. Ja kui siis ükskord hakkab värve looma! Päikseliste sügispäevade jalutuskäigud on kui värviteraapia! Aga ka hallide ja sombuste ilmadega on mulle alati meeldinud jalutamas käia - veidi nukrad ja dramaatilised sügispäevad annavad võimaluse iseenda sügavust mõõta. Midagi selles sügises tõepoolest on, mis sügaval sisemuses midagi liikuma paneb... Noh ja muidugi siis need aina pimedamaks ja pikemaks venivad õhtud... Kui maikuus ei tihka õieti magadagi, siis sügisel võib täitsa rahulikult ja süümepiinadeta varem õhtule minna - voodisse pugeda või ennast diivani nurka kerra kerida, vastu akent krabisevat vihma kuulata ja niisama olla. 
